Thursday, December 1, 2011

EL GOUNA

November kohe on selline aeg, kui tahaks kuhugi tuulutama, et energiat saada. Kasvõi korraks. Ja kuidagi on tööga ka nii iga aasta, et ainus või sobivaim aeg minna on just novembris. Natuke päikest enne talve ja lume tulekut, kui tagasi tulles saab juba varsti valget metsa, suusatamist ja lauatamist nautida. Vaatamata isegi sellele, et tublid surfarid surfavad see aasta veel Eestiski praegu. Kahjuks ma ei kuulu aga nende vaprate hüljeste hulka.

Pooljuhuslikuks valikuks mõni nädal enne reisi sai sellel aasta El Gouna Egiptuses. Reis sai muidugi planeeritud enne Kairo nüüdseid rahutusi, aga ega need rahutused kuidagi äärealasid õnneks hetkel veel ei puuduta ka. Eriti El Gounat, mis on ju kinnine linnake.

Enne reisi olin suht veendunud, et seekord domineerib puhkust lohesurf ja mis minul ka muud üle jääb, kui ise kite algajate kursuse kasuks otsustada. Mida päev lähemale reisile, seda rohkem see mõte mulle tegelikult meeldima hakkaski. Mina, kes ma olin koguaeg ja kõigile rääkinud, et minule lohesurf ei meeldi, eksju. Mina ei viitsi neid nööre, vabandust liine, arutada või kellelgi kõrvu maha sõita.

Kuna osa seltskonnast sõidab kite'i, siis alati on mingi teema, et kuhu sõita, et kõigil (loe: purjelaud vs lohe) hea ja mõnus oleks ja mitmetes kohtades pole ka purjelaua renti.

Netist ei suutnud ma ka väga ühtegi linki leida, et El Gounas purjelaudu renditaks ja kas seal üldse sõita saab, kuna vesi on kaldal pikalt madal. Et tuleb siis siiski hakata vähemalt reisidel hoopis lohet õppima ja seda ka nautima. Kuidagi imeläbi hakkasin seda enda juttu ise ka rõõmsalt ja optimistlikult uskuma. Kite varustusest on ka puudu ainult lohe-konks Dakine universaalsele trapetsile, nii odavalt pole ühegi spordialaga algust tehtud...

Pimedas kohale jõudes puhus laupäeval 19.novembril u 20m/s! Lastel lõbu laialt koguaeg oma nokakaid taga ajades tuule käes. Õhus oli sumu lendavast liivast ja tolmust. Ilm oli tavapärasest külmem (olles 7ndat korda Egiptuses:), õhtul ca 17-18 C ainult - kõik kaasasolevad soojad riided (ehk siis 1 kampsun ja 1 dressikas) said selga topitud. Plätudega oli külm, paraku minu ainsad jalanõud reisil!

Ja järgmine päev merele! Hommikul oli lohetajate vahetus ja me chillisime lastega basseinis, ja sain endale surfikoha üles otsida, et kas kuskilt siis saab rentida varustust pealelõunal või pean kohe lohe kallale asuma.



Jaaa, üks purjelaua rendikoht on tõesti selles loheparadiisis olemas (www.dragonproject.net)- pisike laenutus Mövenpicki rannas El Sayadin resto juures sukeldumisklubi kõrval. Firma, mille põhitegevus on suviti Montenegros, mis pidavat ka imeline koht olema.

Reklaamis seisis seina peal, et kasutada on 20 purje ja lauda. Purjesid tundus küll vähem, aga ma võin eksida. Õnneks olid minu lemmikud Fanaticud saadaval. Klubis keskmiselt 5-8 klienti nädalas, vähemalt selle nädala näitel.

Lõunast kella 14st sain siis lõpuks ometi merele 4,7m2 purjega. Tuul oli vaibunud :). See tähendab, et 4,7 m2 oli vägagi paras võrreldes eelmise päeva tormiga.

Sattusin merele koos surfiklubi juhi ja ühe poola tüdrukuga, kes sõitis imehästi. Ei saanud hästi järgi temale... Igasuguste suurte kalade kartuses plaanisin küll laguunis (u 400-500m ala vööni veega) sõita, aga kohe agiteeriti sõitma kaugustesse "sunken island" juurde, mitmed kilomeetrid eemal.

Selleks tuli kodulaguunist välja sõita üle koralli, läbida u 300-500m lainetega ala (sügav tume-tume-tume-tume sinine ala, kus koguaeg tundub, et mingi kala ujub su kõrval). Lisaks on see kahe koralli vaheline sügav ala igasuguste paatide transfeeri koht... Kuna ma aga üksi maha jääda ei tahtnud kiirematest kolleegidest, tegin vist isiklikke kiiruserekordeid nendes 1-1,5m lainetes, mis olid õnneks hästi ühtlased.

Ja siis peale sügavust ja väikest hirmu tulid risti vastu korallid ja suur madalik, mida kutsutakse "sunken islandiks" - ja algaski PARADIIS umbes 3-4 km2 ala vööni helesinise veega, kus harjutas ca 50-60 lohet ja mõni äraeksinud purjelaudur.

Täiesti super. Ühtlane tuul, mega ilus vesi...päike... päike... soe. Suu koguaeg naerul. Ma olin täiesti sillas seal ja igasugused haid ununesid - isegi, kui kallas oli ligi 2-3km kaugusel ja varustus oli kohati selline lagunemisohtu. Õnneks oli seal ka rescue kohapeal paadiga. Seal saigi siis kuni päikseloojanguni sõidetud pea iga päev.

Kokkuvõttes on ikka iga reis kahju, et ma umbes 10-aastasena pidin põnevusega kõik need LÕUAD 1, LÕUAD 2 jne filmid ära vaatama ja lapsena isegi Eestis haisid kartsin.

Järgnesid "rasked" 2 päeva merel suure tuulega. Esmaspäeval ei sõitnud ma laguunist välja, sest 3,7m2 puri oli nii üle-üle, kui veel olla saab. Võtsin 83L veivika, et mitte lennata koguaeg ja harjutasin jibe'i. Kaldal oli aga paraku jubbbbe pagiline tuul ja ma ei raatsinud võõrast masti või laudu lõhkuda, kuna ise saamatuna endiselt jibe'iga toime ei tule.

Teisipäev-kolmapäev oli tuul ainult lõunani, mille üle ma olin ülitänulik, sest vastasel juhul poleks seda puhkust enam "perepuhkuseks" nimetada saanud. Käed olid ka villis ja aukus juba ja miljon lihast valutas.

Neljapäev-reede puhus ka pealelõunal ehk siis, kui minu surfivahetus algas lapse kõrvalt, seega lisandus 2 super päeva veel.

Reedel võtsin täitsa viimast. Viimased 30 minutit sõitsin kaldal pimedas:), no ei raatsinud lõpetada, kuigi sai 3h merel oldud juba. Kõige vapramad käisid veel laupäeval ka lohetamas ja kell 14 sõitsime tagasi lennujaama, märjad kalipsod kotis.



Täiesti mega oli. Ilma igasuguste ootusteta reis kujunes nii super-mõnusaks. Üks minu siiani lemmikuid surfikohti. Patareid on laetud kohe pikaks ajaks ja loodan, et lumi tuleb ka varsti:). Kahjuks ei jätkunud traditsioon, et tagasi lennates on lumi maas, nagu mitmed-mitmed aastad on novembris olnud nüüd.



Ja mis sellest lohesurfist siis sai? See täpp seal kõige alumisel pildil kvalifitseerub äkki kuidagi teemasse "Kirke ja lohesurf, vol 1":):



Kui jätta kõrvale kahe m2 õppelohe, mille ma 2 korda kätte võtsin ja talitsetud hästi ei saanud, siis ma jäin endiselt purjelauale truuks. Seekord. :). Kuidagi ei raatsinud nii perfektsetes tuuleoludes aega vees lohisemisele kulutada. Aga mõte läks idanema, plaanin lumelaualt tolmu pühkida ja seda loheasja natuke talvel proovida:).

ja Mann Mann Mann, palun kirjuta oma Vietnami-Bali reisist, see oli alles tõeline reisielamus!

Tänud vahvatele reisikaaslastele:).

Thursday, October 6, 2011

Progress...

... ehk TeamSugar liikmed Kirke ja Evelini esindusena olid eile Püünsis merel ligi poolteist tundi. Jeee! Midagi ei läinud katki ka.

Ja esimest korda surfikarjääri jooksul olin mina oktoobris vees ja väga mõnus oli.

4,2 ICE, 83L fanatic freewave ja kõik klappis. Pagid ka ülearu ei häirinud, pigem lõbus. Vahepeal tuuleaukudes paar korda uppusin ja 1 väike katapult, muidu kõik bueno.

Väga super päev! Loodan, et plaanitud viimasest surfipäevast tegelt ei saanud viimane...

Sunday, October 2, 2011

Vajan abi :)

Reede õhtune Püünsi surf tõestas jällegi seda, et mul on hädasti targema(te) õpetust vaja. Õpetust, kuidas varustust rigada. Kohe piinlik on kirjutada, kuidas valesti rigatud purje tõttu lõppes hea surfipäev jälle 45 minutiga.

Ühesõnaga käis sõites jälle naljakas plaks (nagu ka eelmisel korral Püünsis, kui mul vario-topp katki läks umbes-täpselt 45ndal minutil).

Ei suutnud ma imestada, et mis siis seekord katki läks - 5,3 NS ICE (ilma vario-topita), puri JÄLLE kergelt käkras.... et kas mast läks katki või mastijalg... arusaamatu. Ja jälle kurvalt kaldale minek. Kahju.

No ja kaldal selgus üllatusena, et kõik on terve... Absoluutselt kõik asjad. Kontrollisin imestunult u 3 x... Tõenäoliselt suutsin ma siis oma purje rigada nii, et 400cm mast ei olnud lihtsalt keskelt korralikult kinni ühendatud ja siis merel lõi plaksuga masti paika ehk kinni. Hea, et mast terveks jäi... Rigades oli ka kuidagi naljakas see puri, peale ei jaksanud ka tõmmata, kuigi mast on korralik ja reeglina käib see kergelt. Et kuidas ma seda siis ei märganud. Ja kuidas ma sellega üldse sõita sain... Enely vaatas ka purje kahtlustava pilguga, et see on kuidagi imelik, et kutsu mõni mees appi... Ei kutsunud :). Oli ju niiiiiiiiiii kiire merele....

Ühesõnaga hea õppetund, aga vähemalt jäi kõik terveks seekord.

Muidu oli päris hea päev. Sain siiski u 10 otsa 83L veivikaga sõita - pagiline oli, aga sain soovitud suunas sõidetud ja enda mõistes enam-vähem normaalse kiirusega, mis on juba tulemus. Tuuli oli 8-14 m/s. Tundub, et väikesest veivikast, mida ma augustis maha tahtsin müüa, on sügispäevil selgelt nr 1 sõber saanud, sest oma suure 115se vahetasin jälle välja peale 2 otsa... Võimatu oli sellega sõita.

Ja kui olin riidesse saanud ja asjad pakitud, nägin Annelid, kes ütles, et tema surfipäevad kestavad reeglina 3-5h.... RESPECT! Pean tõesti eeskuju võtma tublimatelt:). Mul on vastu panna 45 minutit ja sooja sauna igatsus :D.

Friday, September 16, 2011

ikka Katiast, kellest siis muust

Jõudsin siis napilt enne Katia itta Venemaa poole edasi põrutamist ka merele, st alles neljapäeva pealelõunal. Esimesed kaks päeva ehk teisipäeva õhtul ja kolmapäeval tundus see Katia minu jaoks liiga suur väljakutse. Nagu ikka sugar-tiimile kohaselt:). Tagantjärgi küll tundus, et oleks võinud ikka proovida, sest tegelikult oleme me ju päris vaprad, eks...:).

Neljapäeval võtsime siis Eveliniga ennast lõpuks kokku ja läksime Püünsisse. Tuule kiiruse kohta täpsed andmed puuduvad, Tallinn Madal mõõtja näitas 16-20m/s, kesklinna mõõtjad aga 6-11m/s kanti. Kindlasti oli julgelt üle 10/s...

Ja oh sa jommmmmel neid pagisid. Sügis on tõesti käes. Mulle meenuvad 2 viimast sügist, kui ma olen septembri teises pooles rohkem lennanud, uppunud ja kukkunud kui surfanud ja igakord mõelnud, et kas ma kunagi algaja staatusest väljun ka või mitte....

Aga neljapäevast. Kuna tuul ei tundunud alguses nii tugev, siis oli mul mõistust (st ei olnud mõistust) proovida enda suurt 115L lauda 4,2m2 purjega.... Tegu oligi jälle lendamisega stiilis "laud, mis sõidab omapäi". Ja mina by the way seisan seal peal suht nõutult ja lauda taltsutatud ei saa ega saa, kui ma just kohe kiirelt 20-30kg juurde ei võta või 200% julgemaks ja osavamaks ei muutu. Kahest pöörasest jutist (pigem pagides ja chopis hüplemisest) piisas ja siis vahetasin eelmisel sügisel soetatud 83L veivika Fanatic freewave vastu... Ohh see oli juba märksa mõnusam... Täitsa hea kohe ja allus suurepäraselt juhtimisele.

Kusjuures sain esimest korda see suvi, ja kokku vist alles kolmandat korda, veivikaga sõita. Ja seekord täitsa edukalt. Järjekindlalt panin selle terve suve ringi tuuritades auto katusele..., et äkki seekord on sinu kord ja ei pea garaazhis nukrutsema, aga mitte...:). Lõpuks tal vedas ja sai ka selle suve ristsed kätte.

Tundub, et ta suurest ootusest pingutas ka hirmsasti, sest esimest korda sain ma väga hästi veivikaga sõidetud. Suvel enne jaanipäeva Topu 18m/s tuulega ma ainult pusisin (Marikai 90L Fanatic Goya vist oli) - nii kui tagumise jala aasa sain, nii keeras laud vastu tuult ja oligi kiirusega finito ja nii 10x järjest. Jalakesed ei olnud vist piisavalt kiired. Ja Andrus muudkui noris, et mul nina ka püsti...:).

Aga seekord õnnestus. Nina (vabandust: laua vöör) oli tõenäoliselt ikka püsti, aga sõitsin ilusti aasades!!!! Jeeee!

Umbes 6-7 otsa sain siis Püünsis sõidetud, kui naljaka paugu või plaksuga lendas 4,2 m/s ICE'ilt sõidu pealt vario-top pealt ära... Puri andis Katiale alla:). Päris tükk tegu oli, et merelt välja saada madalamasse selle käkras sirge mastiga purjega. Mast oli otsast vist mingi 40-50cm väljas.

Õnneks on meil olemas Oleg, kes purje kohe samal pealelõunal 10 minutiga osavalt ära parandas - AITÄHHHHHH, Oleg!!!! Purjel uus topikene peal ja sõiduvalmis.

Ühesõnaga, sain ma esimest korda sügistormidega sõbraks. Peamiselt tänu oma uuele väiksele freewave sõbrale:), kes oli seekord niiiii püüdlik. Super-mõnus oli vette minna selle väikse set'iga:). Minu jaoks täitsa uus "ma pole enam algaja" tase :).

Ootan juba järgmisi tormikesi:). hasta la vista!

Monday, August 8, 2011

"Topu maratonid"


Ma siin loen ja vaatan ja imetlen oma tiimikaaslaste sitkust ja jõudu Aegna maratoni läbimisel. Kuna mulle tuli reede õhtul külla MUGAVUS kellega me aru pidasime ja kes minust võitu sai, siis otsustasin suurte kõhkluste ja kahtlustega siiski Aegna maratno vahele jätta ja jääda Topule, kus ma vahelduva eduga juba eelmisest esmaspäevast viibin. Mingi imelik lugu on selle Topuga- niipea kui kohale jõuad, enam ära minna ei taha ega saa ega suuda ega viitsi ega midagist. Lihtsalt oleks ja kulgeks siin ja kui veel tuul puhub ja päike paistab ja prognoosi nagu oleks, siis seda enam. Nii juhtuski reede õhtul, et ma jäin hoopistükkis Topule.

Laupäeva hommikul hakkasidki kaseladvad vaikselt loogu tõmbama ja tuli minna. Merele. Ma kusjuures vist käisin viimati siit merel jaanipäeva paiku- vahepeal on pikalt rahulik ja vaikne olnud ja muru on rahulikult merre saanud kasvada. Oligi täitsa huvitav katsumus- purje panin 6.2 ning see oli igati sobilik rohimise relv. Triibud said päris mururohked, aga see ei seganud. Kihutada sai kohe pööraselt palju ja võttis vahepeal päris õnnetundest kiljuma. Väikeste pauside ajal piilusin mobiiltelefoni et vaadata uudiseid Aegna maratoni kohta ning mis puudutas tuult ja suunda ja asja, siis sõitmise mõttes oli Topule jäämine õige mõte. Kokku rohisime vast 2-3 tundi aga palju jäi veel rohida ja kobisime veest välja.

Tänaseks olin Topule üksinda jäänud ja kell 12 vaatasin hommikukohvi juues ilmateadet ning oooooooo- näitas 10 ms ja tundus et ka puuladvad liikusid õige usinasti. Vupsti mereäärde. Iga kord kui ma siin Topul merele lähen, mõtlen ma, et külllll on ikka mugav see lugu siin kui puri on rigatud ja ainuke mure on kiiruga kalipso selga saada ning võibki minna.

Tingimused olid fantastilised. tuul puhus otse randa, päike paistis, pisike jänes oli peal ning meri sillerdas. Ainuke lugu oli selles, et ühtegi teist surfarit polnud kusagil suunas näha- ilmselt on puhkuste aeg läbi saamas ja keset esmaspäeva liiga paljud siiakanti ei tule. Aga mina olin ja läksin. Sättisin aga oma lillelise trapetsi vööle, 6.2 puri vinna ja 123 l Hawk vette ning kihutamine võis alata. Peab märkima, et vesi on Topul siiani ca 23-25 kraadi vahel, nii et vees olemine on lihtsalt puhas rõõm.

Triibutasin end täpiks vasakule ja paremale. Rohkem ikka vasakule sinna Puise poole ja ma arvan,et ma olen kunagi oma elus veel nii täpp ja nii kiire täpp olnud, kui täna. Kusjuures tundus kohati, et laupäevane rohimine oli täitsa efektiivne- minu arvates oli muru oluliselt vähem, mida igas otsas uime tagant ära kiskuda ning kiirused olid minu jaoks ikka juba astronoomilised.

Mõlgutasin seal kihutades oma mõtteid ja sättisin jalgu ja asendit, et seda va oma peamist probleemi- vöör liiga üleval- timmida kui tekkis mõte proovida üle pika aja st sel aastal esimest korda oma istetrapetsit, mis mul seniajani alles on. Läksingi kaldale ja vahetasin trapetsi (tavaliselt käiakse küll purjeid vahetamas) ning võrdlusmõõtmine võiski alata. Ja sama kiiresti ka lõppeda. Kohe täitsa teistmoodi oli ja koguaeg tundus, et ma kuidagi moodi ei oska oma kehaasendit sedasi sättida, et raskus jalgades ei oleks. Ja nii ma tõdesingi, et mulle ikkagi sobib hetkel see ilus ja lilleline ese rohkem. Aga oma esimest ja ainukest istetrapetsit hoian ikka alles. Vahel on vaja lihtsalt mingeid asju proovida, et siis uuesti selgusele jõuda ja tõdeda, et tehtud valikud on õiged. Kokku täpitasin 3 h ja jätkan homme. Muru on siis ka veel vähem ja Kirke lubas ka seltsi tulla.

Fotol on minu tänane arsenal: lilleline Dakine vöötrapets, kollanekiiver, tavaline must istetrapets, kollane 6.2 NS (täpsemaid andmeid ei tea) ning valgekirju 123 l Fanatic Hawk. Tagaplaanil tänane fännklubi: kadakad, Topu puhkemaja ja loogus kased-kuused-männid.

Mann


Sunday, August 7, 2011

Aegna maraton

Minu jaoks aasta kõige ägedam surfivõistlus ongi selleks korraks läbi. Tuuleolud olid päris segased ja kõik algas juba suure õnneloosiga, et millist varustust valida. Alternatiiviks olid Jarno käest laenatud enda omast oluliselt suurem slallikas (140L) või siis surf-house'i Viper (kõvasti üle 200L:). Viimase kasuks otsustamisel saigi määravaks svert, mille liigutamiseks pidi küll hiljem purje vette viskama, kuna olin kas Pirtal või kuskil Aegnani tee peal vetikaid ja rohtu vahele täis sõitnud... Lauavalik osutus siiski õigeks, sest slallikaga oleks ma vist sarnaselt mitmetele Aegna all katkestanud.



Aegnani minek oli suure palgiga väga lihtne ja jõudsin sinna isegi esimese poole seas, aga sellega maratoni lihtsus piirduski:). Vaatamata sverdile sain ma kõrgust imevähe võtta ja umbes tunni jagu sikk-sakitamist, aga olin endiselt Püünsi surfikoha linnapoolses otsas:(. Kuulimuna ei paistnud ega paistunud, uskumatu. Siis algas ka hetk, kus ma hakkasin kallast selle pilguga hindama, et kus oleks hea pooleli jätta, kui enam üldse-üldse ei jõua. Kella 15 ajal tuli meelde, et hommikul polnud erilist söögiisu ja kõht oli hirrrrrrmus tühi:). Vesistasin neid müslibatoone, mille Evelin endale poomi külge teipis. Teinekord tuleb ikka üks jook kaasa sebida. Ma olin nii kindel, et mul läheb seda jala-aasa, kuhu oleks saanud ilusti joogi pista, hoopis sõitmiseks vaja:).

Kuna aga kuni Miidurannani oli hirmus kivine, siis otsustasin kuulimunani vastu pidada, milleni jõudmiseks kulus Pirtalt algusest arvates natuke üle nelja tunni. Vahepeal oli ka tuuliseks läinud, kõik formulad mööda kihutanud ja algas sahkerdamine svert sisse - svert välja - svert sisse ... svert välja. Kuna see svert käis nii raskelt, siis ma mingi hetk vahepeal loobusin. 6,2m2 puri ei tõmmanud seda 250L hästi glissi ka, kui siis ainult korraks pagide ajal.

Talvine vähene trenn hakkas ka tunda andma, et ikka rõhutada ausalt seda, et viga ei olnud kindlasti varustuses... :). Isegi tagantjärgi - poleks ma midagi teisiti otsustanud varustuse osas. 7,0m2 purjega oleks ehk paremini kõrgust ja glissi saanud, aga see oleks võinud liiga raske või pagidega üle olla, et 5h vastu pidada.

Kuskil natuke enne kuulimuna keeras tuul ja elu läks korraks natuke jälle lihtsamaks. Kuna ma väsimusest juba natuke kartsin pikalt mere poole sõita, tuli see kalda poole hoidmine see hetk minule kasuks, sest mõned kaassõitjad sõitsid peale tuule keeramist liiga palju Naissaare poole tagasi ja jäid üks hetk äkki pikalt maha...

Kuna näpud olid niiiiii valusad sõitsin Kuulimunalt otse Pirita randa ja siis mõne hetke mõtisklesin ja puhkasin seal madalas, et kas jätkub sikk-sakk muulini või jalutan tagasi. Liiga vähe oli jäänud, et alla anda, seega mere suunas tagasi ja lõpuni. Lõpp läks kergelt :).



Kokkuvõttes väga mõnus üritus ja vähemalt korra on see pikk distants nüüd läbitud.

Peale võistlust mõtlesime ennast premeerida Velvet restoranis hea pastaga, mida pidi aga üle tunni aja ootama. Õnneks ei olnud film surfikuuris veel alanud ja sai seda ja bändi ka veel nautida.

Minu jaoks oli raske, aga siiski väga äge kogemus - järgmise aastani!!!

Monday, August 1, 2011

Surfilaager 2011


Minu jaoks algas surfilaager juba esmaspäeval kell 12 Tantsuakadeemias sest esmakordselt Surfilaagris kavas olnud “Tantsud Surfariga” showl olin just mina see kes meie tiimi eest pidi kastanid tulest välja tooma. Minu tantsuõpetajal oli raske ülesanne sest tantsima tuli paari päevaga õpetada surfar, kellel mitte mingit kokkupuudet tantsuga varem ei olnud v.a. tantsutuurid ööklubides. Aga minu õpetaja on professionaal, kes paneb isegi karud tantsima.

Kui enamik meie tiimist läks Surfilaagrisse kolmapäeval siis mina otsustasin minna alles neljapäeval. Kohale jõudes andsid tiimikaaslased kohe ülevaate eelmisest päevast ja ööst. Meie laager asus kohe tee ääres  ja osa tiimist magas vagunelamus. Öö ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt sest paljud laagrilised ei osanud vägijookidega ümber käia ja nii nad olidki siis terve öö ringi tuigerdanud, kukkudes kord autode peale, mis signad üürgama panid ja siis jälle jubeda mürtsuga vagunelamu otsa. Lisaks pidi Kirke neljapäeva hommikul oma väikesele tütrele selgitama erinevate uute sõnade tähendusi, mida Mia öösel kuulnud oli.

Neljapäeva õhtu möödus mõnusalt ning kui öösel vihma hakkas sadama, läksime magama. Kuigi me rummi ja colaga ei koonerdanud, ei olnud ka suurtele jõupingutustele vaatamata võimalik magama jääda sest meist umbes 10 meetri kaugusel oli ühel autol muss põhja keeratud ja AC/DC üürgas hommikuni. Lisaks sadas öö labi paduvihma ja iga natukese aja tagant oli tunne, et kohe-kohe hakkab telk läbi laskma. Igal juhul olin mina reede hommikuks magamata ja püha viha täis ja tuiskasin mõõda laagrit ringi ning kõik kes ette jäid said sõimata, kaasa arvatud turvad. Hiljem Tiina J. lohutas meid, et teil vedas et AC/DC mängis sest neil oli öö läbi techno. Üks kaaslane meie telklaagrist otsustas aga Negativus festivalilt minna Positivus festivalile.

Reede lõunaks tuli aga päike välja, tuju läks paremaks ja otsustasime kogu tiimiga surfama minna. Tuult oli kiduravõitu ning kuidagi sain laua kergelt glisseerima, kui lendasin räige kataka. Täiesti uskumatu, et keset sügavat merd on umbes täiskasvanud inimese suurune kivi, mis siis minu teekonna peatas. Õnneks möödus vahejuhtum suuremate vigastusteta, kui mõned sinikad välja arvata. Kuna minul oli õhtul ees väga vastutusrikas esinemine tantsuvõistlusel, otsustasin seekord elu ja tervisega rohkem mitte riskida ja läksin kaldale. Järgmine päev suutis sama kivi üles leida ka Kirke, kes Papa uhiuue demo lauaga sinna otsa kihutas ja uimele natuke haiget tegi.
Õhtu saabudes, saabus ka esinemispalavik. Lavale läksime viienda paarina ning vaatamata mõnedele eksimustele tuli tants hästi välja, minu arvates. Kõik tantsud ja tantsijad olid väga ägedad ja suurima aplausi ja võitja tiitli osaliseks sai Kent koos oma tantsupartneriga.




Hiljem jätkus pidu nii pealaval kui ka rannas ja eelmistest öödest õppust võttes, saabusime tiimi telklaagrisse alles siis kui valge oli juba väljas.

Laupäev mõõdus rannas chillides ja pärast lõunat elasime kaasa Kadrile, kes osales oma elu esimesel surfivõistlusel. 






Vaatamata meie pingsale kaasaelamisele Kadri võidukarikat seekord koju ei tahtnud tuua. Jääb järgmiseks korraks. Õhtul toimus pealaval kõikide võistluste ja muude ürituste autasustamine ja sponsorite ning koostööpartnerite tänamine. Ka meie tiimi peeti meeles aukirjaga mis nüüdsest ehib meie staabi seina, Topu paadikuuris.




 Laupäeva õhtu ja öö mõõdus jälle rannas chillides ning märkamatult oligi käes pühapäev. Laagri esimeste päevade negatiivsed emotsioonid olid asendunud suure kuhja positiivsete emotsioonidega ning kindlasti on Team Sugar esindatud ka järgmisel aastal Surfilaagris. Siinkohal on mul hea võimalus tänada Märti, kes mind tantsima õpetas ja maailma parimaid tiimikaaslaseid positiivete emotsioonide eest. Kohtumiseni Aegna Maratonil!


Fotod on Liis Härmsoni tehtud.

Monday, July 18, 2011

Team Sugar täies koosseisus


Ühel ilusal suvepäeval tegime suvise pildi kus meie Team Sugar täies koosseisus kohal on! Surf on lahe :)! Vasakult vaadatuna siis Kadri, Marikai, Kirke, Enely ja Evelin. Vahepeal on üks koer kah. Tema nime me kahjuks ei mäleta.

Topu Kuul Kämp 2011 pildid

Pilte pidi nüüd küll üsna kaua ootama, aga siin on näha siis Topu Kuul Kämp 2011 erinevad fotokogud! Küll oli tore laager :)!

Monday, June 27, 2011

Kuul Kämp 2011 kokkuvõte



Juba neljandat korda toimus jaanipäevale järgnenud nädalavahetusel 24.-26.juunil Topu Kuul Kämp 2011, mida Team Jahe abiga korraldas seekord meie vahva naiskond.

Kokku osales Topu Kuul Kämp 2011 surfilaagris koos lastega üle 130 inimese, kellest osa saabus tänu jaanipäevale ja kindlasti ka 15 m/s tuulele kohale juba päev varem ehk neljapäeval. Neljapäeval sai 70-90 L veivikaid testitud.

Laupäeval ja pühapäeval u 3-5 m/s tuuleoludes peetud võistlustele registreerus 48 purjelaudurit, kellest mitmetele oli tegu esimese võistlusega. 14 naist võttis seekord osa!

Kahel päeval viidi kokku läbi 11 sõitu. Üldarvestuses tulid esikolmikusse Andrus Jõgi, Karl- Erik Saarm ja Kalev Allikveer, naistest oli ootuspäraseks võtjaks Annika Valkna, Enely Jäägeri ja Kati Kalki ees ning juuniorite arvestuses Karl-Erik Saarm, Rauno Veski ja Kerto Kasenurme ees. Seenior Cup'i üldarvestuse võitjaks tuli Andrus Jõgi, Kalev Allikveeri ja Raimo Väli ees.



Alates reede õhtust toimusid huvilistele käsitööringid, lõbusad mängud lastele (Kadri Ugandi abil) ning algajate surfikoolitused nii maal hubases A le Coqi Dynami:ti telgis mugavatel ETNO patjadel kui vees individuaalõppena. Hommikud muutis eriliseks Enely poolt läbiviidud joogatund. Eriti populaarseks osutusid laste näomaalingud, mida Kadri (Purje) joonistas kolmel päeval kokku vast isegi ligi poolesaja ringis – jänkud, kiisud, ämblikmehed, draakulad, haldjad, liblikad jne.

Õhtute märksõnaks oli grill, chill, lõke, kitarrimuusika ja loomulikult rumm & RC Cola. Laupäeval toimus ka osalejate rõõmuks Papa poolt läbiviidud Fanatic ja Tabou laudade tutvustus ning osadel õnnestus laudu ka pühapäeval testida. Uhiuus sverdiga Fanatic Viper tõstis näiteks minu (loe: Kirke) laupäevaga võrreldes võistlustel 10 kohta ettepoole.

Täname kõiki toetajaid (KSA, Surfhouse, KMR Projekt, PRIKE, ETNO, A le Coq, Saaremaa Lihatööstus, Scwarzkopf, Omaraamat, dr Raivo Saarm). Surfikoolitusi aitasid lisaks läbi viia Pro2 Surfikool ehk Tarmo Käosaar ja Surfihunt alias Epp ning Aivar Kajakas Team Mahest. Täname ka rõõmsaid ning heatahtlikke osavõtjaid. Meeleolu oli ülimalt sõbralik – hasta la vista järgmise aastani!

Pildid on veel töötlemisel, aga peagi näete galeriid!

Saturday, June 18, 2011

Topu paradiis ja surfihooaja avamine, vol 2! Seekord Mann

Päike, tuul ca 7-8 m/s, vesi üle 20 kraadi, Topu, uus poom, uus ilus lilleline trapets...see jada näitab, et täna hommikul ei olnud mul ühtegi vabandust enam mitte vette minna. Kui mitte välja arvata lühikeseks jäänud ööd ja mõningast magamatust, aga... kes ütles, et suvel valgete öödega üldse rohkem kui 4-5 tundi magama peab.

Niisiis sain ka mina lõpuks täna, 18. juunil 2011 oma hooaja avatud ja surfikäe selleks aastaks valgeks. Viimati olin vees novembrikuus Dahabis ja mälu järgi tuli siis veel kõik päris hästi välja. Täna hommikul oli pisike kahtkus hinges, kas ma ikka kõike seda mäletan, no et kuidas veestarti teha ja kuidas nii kihutada, et purjelaua vöör taevasse ei kiikaks ja taga merre künnivagu ei tekiks, kuidas kogu see aparatuuri kokkupanek käib jne jne. Survet lisas see, et kaldalt oli minu selleaastast esimest vetteastet jälgimas mu kolleegid, kellega Topul aega veetsime- see lisas asjale veidike pinget ja tekitaks kerget ärevust, lisaks hooaja avamisest tulenevale ärevusele.

Kuuri juures AP abiga sain oma uue PEENIKESE AERON poomi (aitäh Surfhouse) ja uue lillelise trapetsi ja kogu komplekti (123 l laud , 5.0 puri) kokku ja selga ja meri ootas. ISSAND KUI MÕNUS oli. KÕIK tuli välja. Ma arvan, et perfektsemaid tingimusi oleks patt Eestis oodata ja loota.

Kirke oli ka kohal ja nii me seal siis kahekesi meietiimist kihutasime päris mitu tundi jutti. Vahepeal AP sõitis sabas ja osutas treeneri-stilisti teenust.

Sellega võib ametlikult minu hooaja avatuks tunnistada ja järgmisel nädalal juba ootab Topu Kuul Kämp 2011 oma võistluste ja chilliga. Vürtsi lisab sel aastal siis see, et me Team Sugariga sel aastal ise korraldamas (Team Jahe abiga loomulikult). Aga sellest juba järgmisel nädalal!

Tänase päeva highlight: uus ilus vöö trapets, millega ma asendasin oma eelneva istetrapetsi-puhas emotsiooniost, mis igati õigustas ennast- väga mugav, selg toetatud ja lisaks kõigele VÄGA ILUS.


Mann

Sunday, May 22, 2011

Topu paradiis ja hooaeg avatud

Saigi hooaeg lõpuks avatud ja hing on niiiiiiii õnnelik!

Olin juba 2 nädalat kärsitu olnud, aga 5-kraadisesse Pirita vette ei tihanud oma varvast pista.

Kõik algas juba ettevalmistustega. Kolmapäeval. Käisime Miaga Surfhouse'is ja ostsin uued soojad sussid ja kindad, mille puudumise taha ma mitmed nädalad pugenud olin. Mia tahtis pool poodi tühjaks osta (eelkõige värvilisi vöösid ja pluuse ning roosasid jalgrattaid võiks ka kodus mitu olla), aga Indrek soovitas tal järgmine kord isa kaasa võtta ja siis pool poodi (emale) tühjaks osta. Tark soovitus:).

Sussid ja kindad olemas ja enam tagasiteed ei olnud :).

Neljapäeval sadas küll kerget hoovihma, aga õhk oli mõnusasti soe (15C ehk).

Tallinnas olin hetkeks natuke pidur, et kas maksab tööpäeva ohverdada. Aga võtsin ennast kokku, pakkisime auto ja startisime Topu suunas. Ainuõige otsus. Kella 14 ajal jõudsime kohale ja Andrus oli juba tunnikese merel olnud. Panin oma uue erk-kollase 5,3 Ice'i kokku ja merele. Eesmärgid olid ambitsioonikad - sõita TeamSugar nime vääriliselt ilma vette kukkumata :). Esimesed ringid see ka õnnestus, aga glissi ei saanud 5,3ga.

Läksin kaldale ja panin 6,2 kokku ja nagu murphy seadus, tuul tõusis ja hakkas ca 10 m/s puhuma. Ja kuna ma ei viitsinud 20m kauguselt autost teist mastijalga tuua 6,2 jaoks, võtsin oma 5,3 lahti ja rullisin kokku.

4-5 otsa sain 6,2-ga mõnusast glissis sõita ja siis ei saanud enam hakkama, lendasin veestartidega üle. Andrus vahetas ka 5,7 vastu ja minu 6,2 oli minule ilmselgelt liiast.

Rohkem vahetada ei viitsinud, pooleteisest tunnikesest piisas esimeseks korraks, et mitte Sugar-põhimõtetes eksida. Lisaks oli vaja Janek ja Mia Rohukülla viia.

Reedel oli ka mõnus. Kuna hommikul tuult ei olnud, läksin seadsin ennast sisse oma mobiilsesse kontorisse - Müüüriääre kohvikusse Haapsalus. Imehea tomati quiche oli. Nagu alati. Siis helistas Andrus, et natsa puhub ja kiired tööasjad tehtud ja tagasi Toppu.

Puhus nii 5-6 m/s, et 6,2-ga sai algul ainult tiksuda. Harjutasin nii pool tundi pöördeid ja mastijala juures varvastel seismist lootuses glissi saada. Hakkasin juba loobuma, kui äkki hakkas Andrus taga lõuna pool kihutama ja ma ka ei andnud alla. Veel teine pool tunnikeset merel. Päike paistis, vesi sillerdas, ligi 20C sooja ja vesi oli ka soe. Tõeline paradiis.

Laupäeval vette ei saanud, kella 18ks läksin Rohukülla Jansale ja Miale järgi, kes käisid Hiiumaal kalal (kala küll ei saanud :(). Kuuldavasti hakkas ka laupäeval kella 18st siiski puhuma, aga liiga ahneks ka muutuda ei saa.

Kolm päeva imelises Topus ja olen nagu teine inimene, hing ei saa enam rohkem rahul olla. Elu on ilus.

Maagia. Tänud Andrusele, Mannile ja tema emale võõrustamast oma maailma kõige ilusamas talus keset vaikust ja linnulaulu :). Kolm päeva paradiisi.

Tuesday, April 19, 2011