Sunday, June 10, 2012

Sõidud Topul ja inimkatsed merehädalisena!

Ohooo! Tänaseks on juba 4 korda veepeal käidud.

Minu hooaeg algas sel aastal oluliselt varem kui 2011.aastal, mil vette sain esimest korda alles juunikuus. Tänvau sain käe valgeks juba 25.mail, mil oli minu jaoks ideaalne konditsioon kõikidest olulistest faktoritest, mis merele minekuks vajalik on, minul siis. Need faktorid on: päike, soe vesi, hea seltskond, Topu, keegi-aitab-purjed-kokku-panna-sest-talvega-on-kõimeelestläinud-ja-niiii-iii-abitu-on-olla,keegi aitab otsustada millise purjega merele minna,  tuul  puhub, meeleseisund on positiivne ja saab mugavusest võitu. Kõik need faktorid olid siis sel ilusal laupäeval olemas ning ühtegi vabandust leidamata tuli kogu see kaadervärk (kakstuhadviissadaseisekümmend purje ja kaks lauda) lakast heintelt, ehk talvekorterist, alla tuua.

Issver kui hea tunne oli jälle vees olla ja seda kihutamise tunnet tunda. Kuigi ma enamuse aja vaevlen kinnisidee küüsis, et mul on vöör liiga veest väljas ja künnan vett, siis hilisema video põhjal võib öelda, et asjad hakkavad paranema, kuigi jibest näen ma veel jätkuvalt alles und ning kõige lihtsam viis ümberpööramiseks tundub olevat purje peale kõhuli vajumine (et puri õiget pidi jääks) ja seejärel veestardiga uue sirge alustamine. Ja kevadel ostetud superpaksjasoe kalipso on ka ikka minusuguste külmavareste jaoks loodud.


Kihutasime  lausa kahel päeval järjest ja talvega polnudki kõikvajaliktehnika ära ununenud. Hammas saigi verele. AP tegi kaldalt ka mõned kaadrid ning alates mai viimasest nädalast võib siis Eestimaa erinevates randades (peamiselt siiski Topul) näha liikumas kollast kiivrit.seda kinnitab ka tõsiasi, et ma asjad suure hasardiga Tallinnasse kaasa vedasin.

Kuigi eelmine nädal olime kambaga Pärnus ja asjad olid isegi kaasas, siis võrdus ilm minu jaoks jõuludega ehk siis kõik riided mis olemas on, tuli selga toppida ja toas püsida....


AGA- õnneks nädalavahetused pole vennad ja kui eile hommikul Topul, peale reedeõhtust Itaalia veinipäevadel tuuritamist üles ärkasin, selgus ilmateate põhjal, et tuleb pauk luuavarrest. Mingil veidral moel olid puud juba suht horisontaalis ja õhtuks, mil ka mu surfiasjad Topule pidid jõudma, lubas lausa 13 m/s. Seda ei osanud keegi oodata.... ja veel vähem seda, mis kella 16 ajal Topul toimus. Mere äärde jõudes oli olukord selline, et kõiksee vesi vahutas ja kees, merepeal olid üksikud purjed, puud olid täiesti loogus ning tahtsid meid õuepealt ära viia. OranzibussiUno teatas, et just äsja läks nende sealt keegi merele ca 3.5 purjega ning teiselt poolt lähenes meestervahvas kes tui merelt ca 6'se purjega.. Ehk siis saa sa aru mida teha mida teha. Võtsin 4.se, samal ajal kui Evelin läks optimistlikult 4.7ga tuult püüdma. Ikka ulmeline maru oli seal merepeal, ma pole oma elusees selliseid lained Topul näinud, nagu mäed, nagu suured suured mäed, hea et ma wave'i lauaga läksin, sest oma suurega oleks ma ilmselgelt lihtsalt Tauksi saarele lennanud ja ootaks veel tänagi päästekopterit.  Hiljem selgus, et kohati oli isegi 20ms, aga ilmselt oli ta sinna 15-16ms kanti. Äge oli ja Jändi poolsaareni sõit oli kui tõeline jõuproov, mis andis märku, et tuleb välja võtta mu pisike ja punane 3.4 purjeke.  Sellega läks sõit juba paremini ning tööd said ka lihased, mille olemasolust ma ilmselgelt teadlik polnud. 1 h sõitu kokku ja küpse ma olin. Wave'ikaga sõitmine vajab veel kõvasti harjutamist ning mingitest hirmudest võiks ka nagu võitu saada.



Ja täna oli ilm jälle minukarva- päike, tuult ca 6-8 ms.. Minek. Keegi kaval kalur on oma mõrrad täpselt sadama juurest risti merele tõmmanud jaa seega meretuulega sõites võib otse mõrdadesse kihutada ja nii ma siis esimese otsa rihtisingi niipidi, et saaks lipust mööda ja Topu lahele, kus tundus teiste laudurite järgi täitsa  hea tuul olevat. Sain mööda ja keset lahte ja pööre ja haaran pooomist ja pauhti... poom lahti. Puhas lohakus, et ma ta liiga nõrgalt kinni olin pannud. Proovin teda kinni panna, üldse ei saa. Istun lauale, vaatan sadam liiga kaugel ja äkki tuul viib "lammastesaarele"... vehin kätega nagu mulle on õpetatud, et tuleb häda korral teha. Ei miskit. Kõiksemees merel tundus nii ametis olevat oma kihutamisega, et kellel see mahti on mingit neiukest siin päästa.  istun ja mõtlen, et ahnii see hädaolukord siis ongi. (õnneks tegelt häda pole sest paks kalipso seljas, päike paistab ja paari tunniga oleks ehk kaldalegi jõudnud :)), aga no ikkagi. vehin ja vehin ja vahepeal tõusen lausa lauale püsti ja vehin. Ja siis- tuli sangar nagu seiklusfilmis üks laudur minu poole. See oli Oranzibussi Kristo kes nägi, et ma miskitpärast juba viimased pool tundi purje üles ei tõsta ja muudkui istun seal, ju nägi mingil hetkel vehkimist ka... Mehed on ikka tugevad küll. Pani poomi siuhvilksti kinni ja sain jälle liikuma. Ja liikusin vist järgmised 2 h jutti- kiiresti kiiresti kiiresti. Nagu nool:). Ülimõnus. ÜLImõnus ma ütlen.  Topul on ikka hea.

Aga nüüd sai pikk jutt küll. Varsti jälle!

Mann