TeamSugar Dahabis

Käisime ka see aasta Dahabis, peaaegu terves koosseisus. Rohkem pilte ja pikem jutt tuleb peagi:)


(Photo by AP).

Bacardi Fun Hiiumaal

Palju õnne, Enely!
Asjaosaline lubas täpsemalt ise kirjutada.
Oli super nädalavahetus Hiiumaal.

Aegna Maraton 2010

Mingil hetkel ilmselt keegi kirjutab siia ka oma muljetest pikemalt. Eriti näiteks Kirke, kellelt kogu feim ja gloori väikese eksituse tõttu ära võeti ja ta oma väljateenitud karika kulisside taga kätte sai, aga pildimeenutus sellegipoolest meie tiimist kes sel korral kogu koosseisuga kohal oli ja osa võttis.

tulemused olid väärilised:

• Evelin 2 koht lühikesel distantsil (kuuli munani ja tagasi)
• Kirke 3 koht lühikesel distantsil
• Marikai .... 7 koht lühikesel distantsil
• Enely 1 koht Bacardi fun etapil kokku seenioride arvestuses (mehednaisedkokku). Ja suurim kummardus talle kui ainukesele tiimi esindajale, kes pika pärismaratoni ette võttis.

Rohkesti pilte Liis Härmsoni poolt kogu ürituse kohta saab näha siit, Magnuse pildid on siin ja Tiit Aunaste filmi saab näha siit.

Kuna mina oma 7.kohaga või õigem oleks öelda oma sõiduga (koht pole oluline) täitsa üldse rahul ei olnud siis ostsin endale lohutuseks kohe sealsamas kohapeal uue väiksema purjelaua, mis Hardcore sõnade kohaselt pidi lausa legendaarne olema. Nüüd jään siis ootama suuri tuuli, et sellega vee peal lendama hakata :). Suurus 89L

Mann

Tõeline sugar, no mis teha

Tänane surfamine kestis siis nii umbes 10-11 minutit. Pirita. Poolkuiv paks kalipso ja soojad sussid olid koju jäänud kapi sügavustesse ja õhukese suvekalipsoga ja suvesussidega pidasingi täpselt nii kaua vastu:). See tähendab täpselt nii vähe. Ma ei tea, kui külm see vesi oli, aga tagapool tundus ikka sinna 10-12C kanti... Jalad läksid krampi ja hinge tõmbas kinni..., veestarti ei suutnud teha vees, tirisin. Ühesõnaga sügis on ootamatult äkki saabunud. Enda peale olin küll hirmus pahane, et ma nii kergesti alla andsin, aga eks neid tuuliseid päevi paistab tulevat palju veel ja ma pean kindlasti terve olema see nädal :). ja tiimi nimi on ennast järjekordselt õigustanud :):)

Süvenevad haigusnähud!

Nonii- üha enam saan aru et see surfihullus hakkab mind ikka rohkem ja rohkem niitma.

Sümptomid, mis on ilmnenud just sellel suvel ning mis annavad märku hulluse süvenemisest:

a) viisin esmakordselt kogu oma surfikola korduvalt ja korduvalt Topu pesast Tallinnasse kaasa, et ka seal nädala sees sõitmas käia;
b) mitte ainutl ei viinud kola Tallinasse, vaid isegi lausa käisin sõitmas ja seda korduvalt - esialgu vaid Pirital Battery klubis (mu mugavustsoon ikka nõuab dushi ja riietusruumi) :);
c) minu veendumus,et võistlen vaid Topu Kuul Kämpil on päädinud sellega, et võistlesin Chicade slaalomil ja plaanin osaleda tuleval nädalavahetusel toimuval Aegna maratonil;
d) minu arvuti interneti brauseri favouritesi alla on ilmunud tuule ennustust näitavad internetilehed ja ma actually oskan nendest midagi välja lugeda :). No ja muidugi vaatan neid linke ka ikka aegajaltkorduvalt päeva jooksul...;)
e) Ma saan rigamisega päris ise hakkama ja peaaagu suudan ka purje mõõtude ja muu numbriteinfoga ise hakkama saada- ka õpitud abitus on mööduv nähtus;
f) käisin esmakordselt elus "suures surfilaagris" Roostal ja vaatamata väga suurele eelarvamusele oli tegemist väga lõbusa ja toreda üritusega, nii et jäin 2 päeva asemel sinna lausa 3 päevaks;
g) ostsin endale keset tuulevaikset suve 3.4 m2 purje, mida võib vaja minna võibolla mõned korrad aastas. aga nagu minu ema õunamahla ja kurkide sissetegemise ajal tavatseb öelda "hea on ju võtta kui vaja on" :);

hijklmnopq... jne on ka ilmselt tulemas, aga tõdeda tuleb seda, et see kõik on hiiglama äge!

Ja selline näeb välja minu imekena uus pisike punane puri, mille ma ostsin poisi käest nimega Taavi :)

Mann

otse Topult (homme pidi puhuma;))

Püünsi, 31.07

Et "ajutine ebaõnn" liiga pikaks ajaks esimeseks postituseks ei jääks, lisan lühikese kokkuvõtte eilsest, laupäevast. Kella 13 ajal jõudsin Piritale ja kuna seal peaegu kedagi ei olnud ei kaldal ega merel, otustasin Püünsisse minna, kus ootas ees üle 20-30 surfaja. Tee äär oli täis pargitud. Tuul oli aga (vist pilvedest?) täiesti müstiline - 5-10 min puhus nii 8-9m/s või enamgi ja siis kadus sinna 3-4m/s kanti ja siis tuli tagasi jne jne paar tundi kella 15:30ni.

Otsustasin siiski proovida oma 6,2 m2-ga. Ja nii jätkuski - 10 minutit sai sõita ja siis 5 minutit kaldal puhata-oodata ja toredate inimestega juttu ajada:). Proovisin ka light-wind asju - kiiret tacki'i, masti juures seistes glissi saamist jne.

Iseenesest sobis see muutlik ja vahelduv tuul minule hästi, sest olin nii nõrk peale oma 39,5C rallit eelmisel nädalal. Hea, et ma PapaSlallile proovima ei läinud :).

Lootsidega ka seekord intsidente ei olnud, tundub, et need vist ei sõida eriti laupäeviti... igatahes paari tunni jooksul neid ei kohanud... Kokkuvõttes mõnus päev - 2 h vahelduva eduga surfamist ja siis Kiviõli Motofestivalil pool päeva ja öösel kell 3 koju!

Ja palju õnne Enelyle PapaSlalli puhul! Tubli - ainus julge - naine!

Hasta la vista!

Kirke

Ajutine ebaõnn

Milline ebaõnn ja ülekohus - mul õnnestus neljapäeval keset ilusat suve haigeks jääda (39,5C!!!) ja maha magada 3 tuulist päeva järjest..., sõna otseses mõttes magada. Õudne enesehaletsus ja kurvastus tuli korraks peale. Aga homsest olen kindlasti täitsa terve ja uusi tuulisemaid päevi ootamas. Õnneks sain teiste rõõmule kaasa elada ja natuke hakkas kergem :). Pilte ma seekord ei pane :). Näeme varsti!

Uksega merd kündmas. Epu Varbla Surfipunktis.

Mõtlesin mina ammu, et peaks minema Epu surfipesa üle vaatama ja surfiteemalist tarkust juurde saama. Mõeldud, veel mõeldud, tehtud. Lapsed ära vastutavale hoiule antud, varustus katusele ja Regio kaardiatlas kaasa.
Tee Varblasse oli käänuline ja kruusane, aga kõige otsem. Õigest kohast andis märku Surfhunt logodega kastiauto – äge, Epp on sellise surfimobiili hankinud, mõtlesin mina.

Esialgu oli plaanis “low wind freestyle” tund, aga see ebaõnnestus, sest tuulejumal andis meile tuult 6 m/s kanti. Uueks eesmärgiks oli harjutada veestarte ja vähese tuulega glisseerimist. Esimesed tarkused sain juba rannas - tuli välja, et purje olen riganud ukseks ja poomi vales mõõdus pannud. Purje peale on trükitähtedega kirjutatud, et kui poom on x kõrguses, siis poomi pikkus peab y olema… Ei ole minul aega olnud lugeda mis seal kirjas on…

Veestardid ühe jalaga laual ja tuult oodates tulid peaaegu hästi välja, paudid ka. Väikse tuulega glisseerimise tarkust sai ka kuhjaga juurde – merd kündes on tõenäosus glisseerida oluliselt väiksem kui masti eespool ja tasakaalu esimesel jalal hoides. Glisseerimiseks seekord veel ei läinud, aga tehniline pool sai kindlasti paremaks.

Epu surfipesa on super – moodne arhitektuur, privaatne liivarand mõne tosina sammu kaugusel, sangadega lambad muru niitmas, ja puuduv elekter! Kellele seda elektrit veel vaja on, kui ööd on nii valged!

Team Chica Orienteerumine ehk lihtsalt Spordipäev

Laupäeva hommik. Sile vesi. Tuul 0 m/s. Uni. Nagu ikka laupäeviti. Aga ilusa ilma puhul end Piritale uudistama seadnuna avastasingi ennast ühel hetkel võistleja avaldust täitmas ja näpp võistlusteks oligi antud- no eks ma ikka natuke lasin end paluda kah, sest kahtlus oli suur kui esiti osalejate nimekirja silmasin, aga innustas Maarja osalemine, sest nii vähemalt olin kindel, et kellegagi saab ehk teepeal lobiseda kui peaksime teistest lootusetult maha jääma.

Haarasin Pirita klubist rendipraami ja kangutasin selle veele, purje ka seadsin sõiduvalmis, kuigi oli kahtlane tunne, kas seda lisakoormat ikka on vaja kaasa võtta. Tuli välja et oli- purje abiga siiski liikus kiiremini kui kätesõudmisjõuga oleks end vedada suutnud.

Orienteerumine oli väga lõbus ja uuenduslik- sisuliselt oli vette paigutatud 5 märki, mille külge olid sõlme seotud värvilised paelakesed. Kõik märgid tuli läbi sõita, igast üks paelake praamile võtta ning finishisse põrutada.

Start. Jäin kohe maha- kohe täitsa maha (ainult vist hiiumaa poisid otsustasid juba stardis loobuda) ja võtsin rahulikult. Erinevalt Topu võistlustest nädal varem ei hakanud isegi põlved seekord värisema- meeletu võistlusnärv on välja arenenud selle kahe nädalavahetusega:).

Kruiisisin aga märke otsima, lihtsaks tegi taganttulijale sõidu see, et märgi asukoha reetsid eespool langevad purjed, sest selleks et paelakest poi küljest kätte saada pidi igal juhul seisma jääma ja end poi külge aheldama või siis laualt maha hüppama, et märki kätte saada. Ise kasutasin taktikat- paar meetrit (ühel korral ka ca 10 m ) enne poid hopsti vette, ujudes märgini, paelake lahti ja hambusse ning tagasi lauale ja sõitma (mõnus oli vahepeal end jahutada, kuna olin vist ainuke kalipsoga võistleja). Võistlus jätkus esimesed meetrid paelake endiselt suus, sealt edasi mingi imetrikiga see ümber poomi sõlme ja tuld. KÕIK märgid leidsin üles ja finisheerisin napilt enne Maarjat, kellest ma finishisirgel möödusin ja ohimet- naiste arvestuses 3 koht. Maarja, tegelt väärisime me mõlemad seda naiste arvestuse 3. kohta :)!

Aga tähelepanuväärne on see, et minu surfi võistlejakarjääri jooksul (3 x Topu Kuul Kämp ja nüüd see orienteerumine) oli see minu päris esimene poodiumikoht. Niiuhke tunne:).

Ülejäänud päev kujunes ka väga sportlikuks, kuna orienteerumisele järgnes rannavolle turniir ning osalesin võistkonnas nimega "Segu" st et segu erinevatest sugudest ja teamidest. Segusse kuulusid siis juba eelpool mainitud Maarja Kivistik ning meespoole esindajatena Urmas Niine ja Aivar Kajakas. Võitsime ja kaotasime vaheldumisi. Ei teagi mitmendaks jäime lõpuks :). vist sinna kuhugile keskele.

Noja päeva naelaks oli köietõmbamine purjelaudadel. Ülimalt lõbus üritus. Segu tiim oli taaskord esindatud aga Aivarit asendas viimase kohtunikuülesannete tõttu Alar Vettik. Võitsime kaks ja kaotasime kaks lahingut. Aga ühes rütmis pumpamine tuli lõpuks juba täitsa hästi välja ja tunne oli vist umbes sama nagu spinning versus rattasõit. seekord siis ühe kohapeal purjega vehkimine versus surfamine. Lõbuslõbuslõbus.

Pildike meie võistkonnast Jaanus Ree kaamerasilma läbi:

Ja kindlasti tasub äramärkimist Team Chica korraldus ja pealehakkamine. Fantastika- nii toidud, võistlus, ilm, veinid, auhinnad kui ka kogu korraldus üldse. Ohh- ja asja krooniks olnud autasustamine vees :). Vot sellised võistlused mulle meeldivad! Aitäh Chicad ja nende abivägi!

Pilte võistlustest Jaanus Ree kaamera läbi saab näha siit ning Team Chica kui korraldaja enda muljeid ning võistluste järjestust näha siit!

Ja loomulikult kogu oma tagasihoidlikkuse juures paneks siia ka Jaanuse tehtud pildi sellest tähelepanuväärsest hetkest kui ma sain oma kolmanda koha maasikakorvi ning kasepärja :)!

Ja kõige lõppu ühispilt (Jaanus Ree):

Marikai (kellest on saanud mingi ime läbi meie kõige aktiivsem blogija:))

Kuul Kämp 2010 Topul

Jaanipäeva järgsel nädalavahetusel oli ajalooline hetk- koguni 4 Team-Sugari liiget olid korraga võistlustules. Kõik sõidud said sõidetud (mõni ka seistud) ja kõik teami liikmete kohad üldarvestuses ka esimeses pooles (56 võistlejat kokku). Milline fantastiline tulemus võttes arvesse kõiki neid arvukaid jooksuspurte finishis sinisel vaibal, kokkupõrkeid vees, purjedest ülesõitmisi ja "kartulikuhjasid" pööretes!

Suur suur tänu ja respect Team Jahele, et selline üritus juba 3. aastat toimus !

Väike fotomeenutus lõputseremooniast ka, kus Enely sai kamaluga auhinnalisi kohti! Järjestus siis naiste arvestuses järgmine: Enely 2, Evelin 4, Kirke 6 ja Marikai 7 . Kõige ees loomulikult võitmatu Annika Valkna ja meie vahel Chicad Helle ja Regina, kes esimesel päeval oma vihisevate formula laudadega tõelisi kiiruseid näitasid :)!

Topu Kuul Kämp Surfilaager

Topu tuulte võimuses

Kuna minust suuremat sorti võistlejat (veel) ei ole (kui välja jätta iga-aastased Cool Campi "kihutamised"), siis võistlen ma iseendaga, et vette saada. Oma tiimikaaslatega võrreldes ei ole mulle veel väga kohale jõudnud, et suvi käes on ja täiesti normaalne on merel käia.

Sel nädalavahetusel Topul võistlesin aga ka tuule endaga- hommikust saati vaatasin horisontaalasendis puid ja ei saanud aru, kuidas on võimalik üldse sellise maruga merel midagi ära teha. Õhtuks kui tundus (see oli ilmselt ainult tunne), et tuul on vaiksemaks jäänud julgesin ka mere poole kiigata ja oma "praami" vette lükata. Kuna minu möödunud aastal ostetud Fanatic Hawk 123 liitrit oli kuni selle laupäevani täiesti rahulikult veel minu jaoks väike laud, siis sain aru, et laual ja laual on vahe sees. 4,0 purjega tahtis see riistapuu õhku tõusta ja kogu mõtte-ning jõutegevus olid suunatud laua jalgade küljes hoidmisele ning taltsutamisele. Sõita sain ikka ka, aga kogu avantüür lõppes graatsilise maandumisega läbi purje akna ning vandusin sellega tuule võitu.

Pühapäeval uus katse. Kirke kiired otsad merel andsid lootust, et tuul on vaiksem ja mina koos oma kollase kiivriga leidsime taaskord tee mere poole. Seekord proovisin vahelduseks praamile AP uut väikest 82 liitrist lauda ja tõesti tõesti- on ikka mõnus sellise pisikese asjaga kihutada küll....kuniks kiirus liiga suureks läheb ja pidurdamine õnnestub vaid läbi õhu kulgeva katapulteerimisega peaga vastu poomi ja masti. Esimene mõte- õnneks on mul kiiver. Aga olenemate kõigest on surf ikkagi lõbus:)!

Ostke teie ka kõik endale kiivrid, palju turvalisem tunne on!

Marikai ehk Mann

Bacardi Fun Pärnus vol 2

Esimene Bacardi Fun seljataga. Oli tõesti äge. Eesmärgiks oli meil Kirkega jõuda starti ning ületada stardijoon õigel ajal ja õigest kohast. Tehtud! 3-4 korda õnnestus 2 päeva jooksul isegi rada täiesti õigesti läbi sõita... Eesmärgid ületatud kuhjaga! Lisaks saime teada ja peaaegu jätsime meelde ka lippude tähendused. Kuigi minul väga palju aega üle ei jäänud, et vahtida mida need kohtunikud seal paadis lehvitavad.

Ja ei saa mainimata jätta sõbralikku ja sooja suhtumist kaasvõistlejatelt, see oli meile väga suureks abiks!

Bacardi Fun Pärnus

Väga tore oli! Tulemustest nii palju, et Evelin sai korraks kolmandaks, sai isegi karikat katsuda ja poodiumil seista, aga siis võeti see temalt täiesi ülekohtuselt ära ja anti Enelyle, kes oli muidugi väga tubli.

Tagantjärgi tundus, et kohtunik hakkas autasusid naistele andma vales (tagurpidi) järjekorras Evelin kolmas, Helle teine ja mõelge - ma oleks ju siis esikoha saanud, kui temal oleks ainult jätkata lastud :). Ehk siis kokkuvõttes õiges järjekorras Evelin neljas ja mina oli tubli kuues peale Hellet :). Kusjuures paarile mehele tegin ära isegi tabeli järgi... :), võimalik, et nad ei tulnud startigi. Aga ise ma olen rahul ja õnnelik. Jõudsin 4 korda ilusasti ja õigel ajal starti, tuulisel päeval sõitsin korralikult ära esimesed otsad ja võtsin isegi õigesti esimest märki..., aga järgmine kaldapoolne märk eemaldus alati ootamatult üles tuult :).

Väga mõnus kogemus esimese slallivõistlusena! Mõned aastad trenni ja siis sõidan läbi ka ;)!

kirke

Team Sugar suusavõistlusel ja meie uus liige Kristel!

Reedel, 12.märtsil võtsime siis ka suht uue tiimina julguse kokku ja osalesime surfitiimide suusavõistlusel Pirital. Meie esimene ühine ülesastumine.

Super tore oli! Kristel ja Epp tulid meile appi, sest kahekesi me 15km lihtsalt ei oleks jaksanud läbida... Proovige ikka mõista ka, eks. Kuidagi üllatavalt pikk tundus see ring ka. Evelin siis alustas, kes stardisirgel pikali sõideti (mingi parema käe reegel äkki:)), Epp teisena, Kirke kolmandana ja Kristel viimasena 2 ringi.

Terve talve sai Tartu maratoniks trenni tehtud, enda ainsad suusad tuksi keeratud klassika jaoks (st ohtralt pidamist alla) ja siis üllatus-üllatus - Tartu maratonile jäime registreerimisega hiljaks... no järgmine aasta siis. Või siis, kui kunagi jälle lund sajab.

Aga reedene suusatrall oli tõesti lõbus. Algul läksime kindlat lohutusauhinda noppima (mida küll lõpuks millegipärast välja ei antudki). Aga mis seal salata - rabelemine 2 viimase koha pärast muutus ikkagi põnevaks - tulid meelde kunagised lapsepõlve-noorusaja igakuised trennide-võistlemiste-trennide ajad sinna juurdekuuluva naiseliku draamaga.

Meie ankur Kristel endise suusatajana tegi super tööd ja naiste esimene koht sai seekord üllatuslikult nabitud. Ühtlasi on meil ka rõõm teatada, et Kristelist on saanud meie uus liige! Welcome! Eks ta kunagi kirjutab endast täpsemalt, aga igasuguste kuulujuttude kummutamiseks võime kohe lisada, et ta on lisaks suusakuninganna staatusele ka tubli surfar! Isegi üks surfireis Dahabi on juba koos läbitud :). Vassilikisse ja Margaritale on ta ka juba jõudnud. Meie ainult unistame.

Ja suured tänud ka meie kõige esimesele surfitreenerile Epule, kes on nüüd ühtlasi meie tiimi ametlik treener ja lubas meid suvisteks võistlusteks vormi ajada... :). Kes tahab veestarti õppida, siis Epp õpetab selle 2 tunniga selgeks. Et korralikult jalaaasades sõitma õppisin tubli aasta, aga veestart tuli nagu iseenesest. Tuleb ikka targematega merel koos aega veeta.

Pildilt on kahjuks Evelin puudu. Ja järgmistel võistlustel lubas Marikai ka kohal olla...:).