Monday, August 8, 2011

"Topu maratonid"


Ma siin loen ja vaatan ja imetlen oma tiimikaaslaste sitkust ja jõudu Aegna maratoni läbimisel. Kuna mulle tuli reede õhtul külla MUGAVUS kellega me aru pidasime ja kes minust võitu sai, siis otsustasin suurte kõhkluste ja kahtlustega siiski Aegna maratno vahele jätta ja jääda Topule, kus ma vahelduva eduga juba eelmisest esmaspäevast viibin. Mingi imelik lugu on selle Topuga- niipea kui kohale jõuad, enam ära minna ei taha ega saa ega suuda ega viitsi ega midagist. Lihtsalt oleks ja kulgeks siin ja kui veel tuul puhub ja päike paistab ja prognoosi nagu oleks, siis seda enam. Nii juhtuski reede õhtul, et ma jäin hoopistükkis Topule.

Laupäeva hommikul hakkasidki kaseladvad vaikselt loogu tõmbama ja tuli minna. Merele. Ma kusjuures vist käisin viimati siit merel jaanipäeva paiku- vahepeal on pikalt rahulik ja vaikne olnud ja muru on rahulikult merre saanud kasvada. Oligi täitsa huvitav katsumus- purje panin 6.2 ning see oli igati sobilik rohimise relv. Triibud said päris mururohked, aga see ei seganud. Kihutada sai kohe pööraselt palju ja võttis vahepeal päris õnnetundest kiljuma. Väikeste pauside ajal piilusin mobiiltelefoni et vaadata uudiseid Aegna maratoni kohta ning mis puudutas tuult ja suunda ja asja, siis sõitmise mõttes oli Topule jäämine õige mõte. Kokku rohisime vast 2-3 tundi aga palju jäi veel rohida ja kobisime veest välja.

Tänaseks olin Topule üksinda jäänud ja kell 12 vaatasin hommikukohvi juues ilmateadet ning oooooooo- näitas 10 ms ja tundus et ka puuladvad liikusid õige usinasti. Vupsti mereäärde. Iga kord kui ma siin Topul merele lähen, mõtlen ma, et külllll on ikka mugav see lugu siin kui puri on rigatud ja ainuke mure on kiiruga kalipso selga saada ning võibki minna.

Tingimused olid fantastilised. tuul puhus otse randa, päike paistis, pisike jänes oli peal ning meri sillerdas. Ainuke lugu oli selles, et ühtegi teist surfarit polnud kusagil suunas näha- ilmselt on puhkuste aeg läbi saamas ja keset esmaspäeva liiga paljud siiakanti ei tule. Aga mina olin ja läksin. Sättisin aga oma lillelise trapetsi vööle, 6.2 puri vinna ja 123 l Hawk vette ning kihutamine võis alata. Peab märkima, et vesi on Topul siiani ca 23-25 kraadi vahel, nii et vees olemine on lihtsalt puhas rõõm.

Triibutasin end täpiks vasakule ja paremale. Rohkem ikka vasakule sinna Puise poole ja ma arvan,et ma olen kunagi oma elus veel nii täpp ja nii kiire täpp olnud, kui täna. Kusjuures tundus kohati, et laupäevane rohimine oli täitsa efektiivne- minu arvates oli muru oluliselt vähem, mida igas otsas uime tagant ära kiskuda ning kiirused olid minu jaoks ikka juba astronoomilised.

Mõlgutasin seal kihutades oma mõtteid ja sättisin jalgu ja asendit, et seda va oma peamist probleemi- vöör liiga üleval- timmida kui tekkis mõte proovida üle pika aja st sel aastal esimest korda oma istetrapetsit, mis mul seniajani alles on. Läksingi kaldale ja vahetasin trapetsi (tavaliselt käiakse küll purjeid vahetamas) ning võrdlusmõõtmine võiski alata. Ja sama kiiresti ka lõppeda. Kohe täitsa teistmoodi oli ja koguaeg tundus, et ma kuidagi moodi ei oska oma kehaasendit sedasi sättida, et raskus jalgades ei oleks. Ja nii ma tõdesingi, et mulle ikkagi sobib hetkel see ilus ja lilleline ese rohkem. Aga oma esimest ja ainukest istetrapetsit hoian ikka alles. Vahel on vaja lihtsalt mingeid asju proovida, et siis uuesti selgusele jõuda ja tõdeda, et tehtud valikud on õiged. Kokku täpitasin 3 h ja jätkan homme. Muru on siis ka veel vähem ja Kirke lubas ka seltsi tulla.

Fotol on minu tänane arsenal: lilleline Dakine vöötrapets, kollanekiiver, tavaline must istetrapets, kollane 6.2 NS (täpsemaid andmeid ei tea) ning valgekirju 123 l Fanatic Hawk. Tagaplaanil tänane fännklubi: kadakad, Topu puhkemaja ja loogus kased-kuused-männid.

Mann


Sunday, August 7, 2011

Aegna maraton

Minu jaoks aasta kõige ägedam surfivõistlus ongi selleks korraks läbi. Tuuleolud olid päris segased ja kõik algas juba suure õnneloosiga, et millist varustust valida. Alternatiiviks olid Jarno käest laenatud enda omast oluliselt suurem slallikas (140L) või siis surf-house'i Viper (kõvasti üle 200L:). Viimase kasuks otsustamisel saigi määravaks svert, mille liigutamiseks pidi küll hiljem purje vette viskama, kuna olin kas Pirtal või kuskil Aegnani tee peal vetikaid ja rohtu vahele täis sõitnud... Lauavalik osutus siiski õigeks, sest slallikaga oleks ma vist sarnaselt mitmetele Aegna all katkestanud.



Aegnani minek oli suure palgiga väga lihtne ja jõudsin sinna isegi esimese poole seas, aga sellega maratoni lihtsus piirduski:). Vaatamata sverdile sain ma kõrgust imevähe võtta ja umbes tunni jagu sikk-sakitamist, aga olin endiselt Püünsi surfikoha linnapoolses otsas:(. Kuulimuna ei paistnud ega paistunud, uskumatu. Siis algas ka hetk, kus ma hakkasin kallast selle pilguga hindama, et kus oleks hea pooleli jätta, kui enam üldse-üldse ei jõua. Kella 15 ajal tuli meelde, et hommikul polnud erilist söögiisu ja kõht oli hirrrrrrmus tühi:). Vesistasin neid müslibatoone, mille Evelin endale poomi külge teipis. Teinekord tuleb ikka üks jook kaasa sebida. Ma olin nii kindel, et mul läheb seda jala-aasa, kuhu oleks saanud ilusti joogi pista, hoopis sõitmiseks vaja:).

Kuna aga kuni Miidurannani oli hirmus kivine, siis otsustasin kuulimunani vastu pidada, milleni jõudmiseks kulus Pirtalt algusest arvates natuke üle nelja tunni. Vahepeal oli ka tuuliseks läinud, kõik formulad mööda kihutanud ja algas sahkerdamine svert sisse - svert välja - svert sisse ... svert välja. Kuna see svert käis nii raskelt, siis ma mingi hetk vahepeal loobusin. 6,2m2 puri ei tõmmanud seda 250L hästi glissi ka, kui siis ainult korraks pagide ajal.

Talvine vähene trenn hakkas ka tunda andma, et ikka rõhutada ausalt seda, et viga ei olnud kindlasti varustuses... :). Isegi tagantjärgi - poleks ma midagi teisiti otsustanud varustuse osas. 7,0m2 purjega oleks ehk paremini kõrgust ja glissi saanud, aga see oleks võinud liiga raske või pagidega üle olla, et 5h vastu pidada.

Kuskil natuke enne kuulimuna keeras tuul ja elu läks korraks natuke jälle lihtsamaks. Kuna ma väsimusest juba natuke kartsin pikalt mere poole sõita, tuli see kalda poole hoidmine see hetk minule kasuks, sest mõned kaassõitjad sõitsid peale tuule keeramist liiga palju Naissaare poole tagasi ja jäid üks hetk äkki pikalt maha...

Kuna näpud olid niiiiii valusad sõitsin Kuulimunalt otse Pirita randa ja siis mõne hetke mõtisklesin ja puhkasin seal madalas, et kas jätkub sikk-sakk muulini või jalutan tagasi. Liiga vähe oli jäänud, et alla anda, seega mere suunas tagasi ja lõpuni. Lõpp läks kergelt :).



Kokkuvõttes väga mõnus üritus ja vähemalt korra on see pikk distants nüüd läbitud.

Peale võistlust mõtlesime ennast premeerida Velvet restoranis hea pastaga, mida pidi aga üle tunni aja ootama. Õnneks ei olnud film surfikuuris veel alanud ja sai seda ja bändi ka veel nautida.

Minu jaoks oli raske, aga siiski väga äge kogemus - järgmise aastani!!!

Monday, August 1, 2011

Surfilaager 2011


Minu jaoks algas surfilaager juba esmaspäeval kell 12 Tantsuakadeemias sest esmakordselt Surfilaagris kavas olnud “Tantsud Surfariga” showl olin just mina see kes meie tiimi eest pidi kastanid tulest välja tooma. Minu tantsuõpetajal oli raske ülesanne sest tantsima tuli paari päevaga õpetada surfar, kellel mitte mingit kokkupuudet tantsuga varem ei olnud v.a. tantsutuurid ööklubides. Aga minu õpetaja on professionaal, kes paneb isegi karud tantsima.

Kui enamik meie tiimist läks Surfilaagrisse kolmapäeval siis mina otsustasin minna alles neljapäeval. Kohale jõudes andsid tiimikaaslased kohe ülevaate eelmisest päevast ja ööst. Meie laager asus kohe tee ääres  ja osa tiimist magas vagunelamus. Öö ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt sest paljud laagrilised ei osanud vägijookidega ümber käia ja nii nad olidki siis terve öö ringi tuigerdanud, kukkudes kord autode peale, mis signad üürgama panid ja siis jälle jubeda mürtsuga vagunelamu otsa. Lisaks pidi Kirke neljapäeva hommikul oma väikesele tütrele selgitama erinevate uute sõnade tähendusi, mida Mia öösel kuulnud oli.

Neljapäeva õhtu möödus mõnusalt ning kui öösel vihma hakkas sadama, läksime magama. Kuigi me rummi ja colaga ei koonerdanud, ei olnud ka suurtele jõupingutustele vaatamata võimalik magama jääda sest meist umbes 10 meetri kaugusel oli ühel autol muss põhja keeratud ja AC/DC üürgas hommikuni. Lisaks sadas öö labi paduvihma ja iga natukese aja tagant oli tunne, et kohe-kohe hakkab telk läbi laskma. Igal juhul olin mina reede hommikuks magamata ja püha viha täis ja tuiskasin mõõda laagrit ringi ning kõik kes ette jäid said sõimata, kaasa arvatud turvad. Hiljem Tiina J. lohutas meid, et teil vedas et AC/DC mängis sest neil oli öö läbi techno. Üks kaaslane meie telklaagrist otsustas aga Negativus festivalilt minna Positivus festivalile.

Reede lõunaks tuli aga päike välja, tuju läks paremaks ja otsustasime kogu tiimiga surfama minna. Tuult oli kiduravõitu ning kuidagi sain laua kergelt glisseerima, kui lendasin räige kataka. Täiesti uskumatu, et keset sügavat merd on umbes täiskasvanud inimese suurune kivi, mis siis minu teekonna peatas. Õnneks möödus vahejuhtum suuremate vigastusteta, kui mõned sinikad välja arvata. Kuna minul oli õhtul ees väga vastutusrikas esinemine tantsuvõistlusel, otsustasin seekord elu ja tervisega rohkem mitte riskida ja läksin kaldale. Järgmine päev suutis sama kivi üles leida ka Kirke, kes Papa uhiuue demo lauaga sinna otsa kihutas ja uimele natuke haiget tegi.
Õhtu saabudes, saabus ka esinemispalavik. Lavale läksime viienda paarina ning vaatamata mõnedele eksimustele tuli tants hästi välja, minu arvates. Kõik tantsud ja tantsijad olid väga ägedad ja suurima aplausi ja võitja tiitli osaliseks sai Kent koos oma tantsupartneriga.




Hiljem jätkus pidu nii pealaval kui ka rannas ja eelmistest öödest õppust võttes, saabusime tiimi telklaagrisse alles siis kui valge oli juba väljas.

Laupäev mõõdus rannas chillides ja pärast lõunat elasime kaasa Kadrile, kes osales oma elu esimesel surfivõistlusel. 






Vaatamata meie pingsale kaasaelamisele Kadri võidukarikat seekord koju ei tahtnud tuua. Jääb järgmiseks korraks. Õhtul toimus pealaval kõikide võistluste ja muude ürituste autasustamine ja sponsorite ning koostööpartnerite tänamine. Ka meie tiimi peeti meeles aukirjaga mis nüüdsest ehib meie staabi seina, Topu paadikuuris.




 Laupäeva õhtu ja öö mõõdus jälle rannas chillides ning märkamatult oligi käes pühapäev. Laagri esimeste päevade negatiivsed emotsioonid olid asendunud suure kuhja positiivsete emotsioonidega ning kindlasti on Team Sugar esindatud ka järgmisel aastal Surfilaagris. Siinkohal on mul hea võimalus tänada Märti, kes mind tantsima õpetas ja maailma parimaid tiimikaaslaseid positiivete emotsioonide eest. Kohtumiseni Aegna Maratonil!


Fotod on Liis Härmsoni tehtud.