Saturday, April 14, 2012

Sal, Cabo Verde

Ma oleksin pidanud ikka kohe koju jõudes oma reisi ja surfiemotsioonid siia kirja paneme, sest ma olin nii elevil ja puhanud. Mitte, et ma vähem kui 2 nädalat hiljem puhanud ei oleks, aga kuidagi on see töö- ja igapäevaelu-ratas mu märkamatult endasse haaranud ja need ehedad reisiemotsioonid ei ole enam nii-nii ehedalt meeles. Peale puhkust ja eriti reisilt tulles on kõik mõtted ja uued plaanid alati hästi selged, et mismoodi ma nüüd oma elu mõnusamaks muudan. Seekord ma panin isegi kirja paar mõtet. No ja siis läheb 10 päeva mööda ja peab ikka tänulik olema, et need mõtted ka kirja said pandud:). Aga nüüd asjast.

Olime siis 2 nädalat Santa Maria nimelises linnas Sali saarel Cabo Verdel, kuhu saab Soomest u 9 tunniga kohale lennata. Peatusime itaallastest omanike appartmendis (www.pontapreta.info), mis juhtumisi asus Josh Angulo surfiklubist 150m kaugusel jalutada. Aknast paistis ookean ja puha, mida ma ainiti vaatasin ja vaatasin (ja seda eriti viimasel hommikul enne ära tulemist:).

Sal ja just Santa Maria oli minu jaoks imeline. Tõesti. Nautisin igat sekundit. Vaatamisväärsusi saarel küll ei olnud ja loodus oli ka kuivanud ja liivane, aga rannad olid ilusad ja kohalik chill külaelu oli hotellidest natuke eemal ka täiesti olemas nendele, kes traditsioonilist turismi liialt ei armasta.

See mis mulle meeldis, on see tunne, mida ei saa kahjuks kirjeldada. Leidsin täpselt seda, mida see hetk otsisin. Ja sellepärast minule meeldibki alati korteris elada mitte hotellis, et kahe nädalaga elad isegi kuidagi natukenegi kohalikku ellu ja rütmi sisse - leiad oma "nurga" poe, pagariäri ning afrotädi, kellelt värskeid puuvilju osta, tänavatel saad koertega tuttavaks, näed kohalike elu - kalamehed, kes tulevad kalalt, lapsed koolist, naabritädi, kes iga õhtu karjub jne.

Tavapäraselt puhub seal pea iga päev ja märts on tuuline kuu. No vot meil nii hästi ei läinud, aga 14st päevast 11 päeval sai ikka sõita, seega ei kurda. Kuna me olime lapsega, siis nii oligi hea, et liiv ei lennanud rannas iga päev. Aga noh pooltel päevadel (!!!) sõitsin 7,2m2 purjega, tõeline jõutrenn. Et kui viimasel kolmel päeval sain 5- ja 6 m2 purjedega sõita, siis need tundusid nagu olematult kerged, mis oli märk sellest, et 5 päevaga on võimalik tugevamaks saada:).

Sali saarel on ehk kümmekond surfikohta, mida väga primitiivselt saab laias laastus kolmeks jagada - täitsa maatuulega ja pigem flat tingimustega kohad (nt 5* hotelli Rui Funana juures), side on-shore või kerge side off-shore kohad (nt Santa MAria jt), kus oli kohati mõningane laine, chop ja kaldal väike rull, millega saab ka mitte-profesisonaalne harrastaja hakkama ja siis kolmandaks suurte (ca üle 3-4m lainetega kohad), kuhu meil loomulikult asja merele ei ole, aga kus saab ilusaid pilte teha ja oma pliguga lainetesse uppuda. Päris hea link on: http://www.angulocaboverde.com/the-best-spots.

Suuri laineid käisime Ponta Pretal, kus on toimunud ka maailmameistrivõistlused, küll imetlemas ja filmimas, aga jah ise sõitsin siis loomulikult ikka ainult Santa Maria rannas. Janek sõitis lohega ka u 5km eemal Kite-beachil, mis oli mega ilus koht, suur avar rand, natuke hipiliku meeleoluga, kus saab kohe palju tuttavaid:). Inimesed jagavad oma võileibu ja küpsiseid ning ajavad juttu:). Purjelauaga oleks ka seal isegi saanud sõita (klubist varustus kastikaga taksoga kohale), aga mul polnud tahtmist u 75-100 lohe (sh algajad) vahel 2m rull-lainetesse minna. Argpüks nohhh.

Santa-Maria rannas oli muidu suhteliselt lihtsad tingimused (side off-shore poolsaare varjus), kohati sile vesi, kohati chop, aga esimene rull-laine oli harjumatu ja raskesti läbitav. Nõrgema tuulega päevadel oli see u 1-1,5m, osadel päevadel üle 2m isegi 2,5m. Ütleme nii, et kui ujuma minna ilma kalipsota, siis ükskord jäin peaaegu oma bikiinidest ilma... Merele minna oli isegi kergem, valisid rahulikuma hetke ja nägid neid lained, aga need maabumised olid minul päris ärevad ja kaootilised. Esimesel päeval välja tulles püüdsin kõigest jõust varustust kinni hoida ja masti veest välja hoida õiges asendis, aga laine oli nii tugev, et kukkusin laine ja varustuse alla. Õnneks järgmisel päeval tuldi mulle rohkem appi ka.

Merel oli 3 kõige meeldejäävamat elamust - kilpkonnad, kaheksajalg ja ookeanilained. Kilpkonni nägi seal peaaegu iga päev. Nooremad ja väledamad sukeldusid eest ära, aga viimasel päeval tekitas surfarites elevust üks vanaema-kilpkonn korrallide juures u 300 m kaldalt... Kaugelt vaatasin, et jälle üks hull snorgeldaja on ees ning võtsin tempo maha ja lähemale minnes selgus, et seal oli vähemalt 1m läbimõõduga suur kilpkonn, kes jalgadega plädistas ja mõnules vees ja kes ei kavatsenudki eest ära tulla. Sain temast paari meetri kauguselt mööda. Kuidagi kahju oli teda segada, tema seal ju mitukümmend aastat rahulikult elanud. Ta ei läinudki eest ära ja chillis seal vähemalt 15 minutit. Nii soojasid tundeid ei tundnud ma aga kaheksajala suhtes, kes pinnal hulpis ja oma piitsaga vehkis vee pinnal. Õnneks ma püsisin pardal ja rohkem ei näinud sellised asju.

Ja last but not least - ookeanilained. Santa Maria rannas oli 4 tsooni - "beginner" kohe kaldal murdlaine taga (puht-majanduslikel põhjustel viidi nendel varustus 20-50m kaugusele merele murdlaine taha, kuhu algajad ujusid kohale), siis "intermediate" natuke eemal, no nii 200-300m kaugusel ilusti sileda vee alas poolsaare varjus (side offshore). Advanced tase oli siis kuni poolsaare nurgani laineteni ja eraldi veel "expert" tase oli see, kui lubati poolsaarest välja sõita ookeanilainetesse, kus kahjuks oli ka tugev hoovus allatuult Brasiilia suunas (Brasiilia on kusjuures 3h lennu kaugusel ainult). Alguses püsisin kuulekalt intermediate alas ja sõitsin lühikesi otsi nii 300-400m kaugusele, aga eelviimasel päeval julgesin teistega koos sõita poolsaare varjust välja ookeanilainetesse. Oli see alles tunne... Ma pole Tarifal suurte Poniente lainetega väga kaugele sõitnud, seega minu jaoks täiesti uus kogemus. No, ma käisin Tarifal viimati 5 a tagasi, kui ma üldse rohkem katapulteerusin kui sõitsin. Lained olid vast 2-2,5m, kohati ehk isegi 3m (võis tunduda nii:)), sellised suured mäed... Uskumatult mõnus tunne oli, mäest alla ja üles sõita. Esimesed korrad oli muidugi jube kõhe kahe laine vahel peidus veestarti teha, sest sel hetkel pole eriti tuult ka, et äkki keegi ei näe mind, aga sellega harjus ja oli see vast feeling... Haid tuli ka peast välja visata seal..., et nautida:).

Aga rääkides haidest, kellest ma ei saa kunagi ei üle ega ümber, neid pidi seal palju olema. Mina õnneks ei näinud ühtegi või vähemalt ei tundnud ära neid, kuigi suuri üle meetriseid tumedaid kogusid oli ikka väga palju näha. Näiteks kite-beach'i nimetati varem "Shark Bay"-ks, aga turistide huvides nimetati igaks juhuks ringi popimaks ja tuvalisemaks. Turistidele näidatakse haisid siiamaani kite rannast üles tuult u 3-4km kaugusel teiselpool poolsaart (Salinas). Ma olen alati uudishimulik, et huvitav, kas mõni hai on üldse kunagi surfarit rünnanud ka??? Et ega nad ei ründagi reeglina, sest inimesed on hoopis kurjad mitte haid:).

Lapsega reisides oli hästi hea sihtkoha valik, rahulik ja mõnus. Klubi- ja ööelu jäi seekord täitsa vahele. Ajavahe tõttu läks kuidagi nii, et olime nagu tublis laste spordilaagris - kell 21-22 magama ja kell 8 üles. Selles suhtes olime väga igavad ja kohaliku ööelu kohta näpunäiteid ei oska jagada.

Kohalikud kalarestoranid oli väga head. Meie lemmikuks oli korteriomanike soovitusel leitud koht nimega "di Angela", mis oli vähem turistikas ja mõnusalt lihtne koht, aga kus pakuti superhead kala mõistliku hinnaga. Päeval oli seal buffee ca 4-5 euroga. No ja suurema osa ajast sõime meie surfiklubis (www.angulocaboverde.com).
Kindlasti parim surfiklubi ja restoran. Lastele saab sealt itaalia jäätist osta, Mia sõi 2-3 jäätist päevas, kokku ligi 50 jäätist:). Kokkuvõttes üks mõnusamaid reise, ülisõbralike kohalike inimestega.