Sunday, February 26, 2012

Team Sugari talvemurdmine ehk pidu 24.veebruaril

No et me üksteist päris ära ei unustaks talvel, otsustasime seekordse Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada suurepärases Evelini apartementos. Tegime süüa (loe: Kadri, Evelin ja Kirke tegid), vaatasime televiisorit, jõime proseccot ja nentisime, et varsti saabki juba merele:).

http://vimeo.com/37403639

Väikese videoülesvõtte eest tänud AP'le!

Friday, February 24, 2012

Team Sugari vallutused- MuiNe/Vietnam on "tehtud"

Kõigepealt pean alustama sellest, et tegelikult olen ma hakanud seda blogipostitust kirjutama juba novembrikuust (2011) alates. Eiei.... tegelt juba oktoobrist, kui ma parajasti reisil olin ja mõtlesin otseülekande teha uuest surfispotist, mida meie tiimiliikmed seekord siis minu näol vallutasid. Aga nende puhkustega juba on kord niiviisi, et no aega ju ei ole ometi kirjutada sest uut ja värsket emotsiooni tuleb koguaeg nii palju nii palju peale. Ja au ning kiitust Evelinile ja Kirkele, kes siin vahepeal oma surfielamused kõik kirja on pannud.

Niisiis on minu üheks puhkusele mineku ajaks sügis, siis kui siin on juba eriti pimdaks läinud ja vaja järgmiseks x kuuks akud täis laadida. Puhkuse valikul on määravaks see, millisesse ilmakaarde on parajasti häid pakkumisi ja nii saigi ostetud pilet Singapuri, teadmata kas edasi lendaks sealt otse edasi, allapoole või hoopistükkis ülespoole (loe Filipiinid, Indoneesia, Vietnam). Soovituseks teistele ka, et kui juba Singapurini jõuate, siis on Aasias paar imelist lennufirmat, millest ühte - Jetstar'i ka meie kasutasime. 100 € eest sai Singapurist Saigoni sipsti uute ja ilusate lennukitega ja sama raha sees oli ka veel pilet tagasi Singapuri. Eesmärk nagu ikka minu puhul, kott seljas ringi rännata, kui mõni tore surfikoht ette jääb, siis ka veidi merel käia ja kui mõni eriti tore surfikoht ette jääb ja kuidagi ei suuda sealt lahkuda... no siis sinna jääda. Kauemaks.

Lend sujus. Päev Singapuris, paar päeva Saigonis, ja kaarti lapates tuligi mõte minna Mui Ne nimelisse kohta, kus mul paar tuttavat ka varem käinud olid. Bussiga läks sinna Saigonist vist äkki ca 4 h, mul nende vahemaadega on oma lugu, kuna ma tavaliselt magan igal bussi, lennu- või laevasõidul ja seetõttu tunduvad vahemaad eriti lühikesed. Aga kohale jõudsime, läbi une oli tunda, et pea käis paar korda laes ära (aukudest teel) , kuid see und väga ei seganud.


Kuigi Lonely Planet hoiatas, et Mui Ne on küll koht, kuhu igal juhul tuleb majut
us ette kinni panna, siis meil seda loomulikult ei olnud ja nii astusimegi oma kottidega bussist välja ja juba mingi mees rebis meid varrukast ja pakkus oma öömaja. "Ocean view", oma dushiruum, konditsioneer, bassein ja kõik see 15 USD-i kahese toa eest. Piilusime sisse ja tõesti- kõik oli nagu öeldud ja öömaja leitud.


Teistele ka soovituseks - koha nimi on Vietnam/Austrian house ja veidi saab aimu ka siit . Minuarust igati 15 USD-i väärt koht :).

Peale koti lahtipakkimist piilusime ringi ka ja selgus et ühelpool maja oli surfiklubi ja teisel pool kohvik, kus õhtuti mängis bänd ja oli vist üks popimaid kohti sealkandis. Igatahes
jackpot.


Üldine meeleolu Mui Ne's.

Mida siis Mui Ne kohta öelda- kaunis koht, varsti vist enam nii kaunis ei ole sest hotelle kerkib metsikul kiirusel, ilus rannajoon, väga väga lahe kaluriküla (vt ka pilte), palju häid söögikohti väga odavate hindadega (põhimõttelislet võib enda krevetiks süüa), Mojitod mis maksavad 1€ tk, palju lohesurfi klubisid ja väga vähe purjelaua surfi klubisid, soe vesi, sõbralikud kohalikud (pole üldse tüütud nagu mõnes teises riigis), väga palju koledaid suveniiripoode, aga muidu selline vaikne ja rahulik kuurort (võrreldes mõne teise kuurortiga kuhu hiljem reisi vältel kogemata olime sunnitud sisenema).

Esimene päev oli metsik tuul, aga otsustasime, et vaatame ringi ja elame sisse ja läheme merele järgmine päev. See oli esimene viga :). Ma ei tea kuidas ma kõikide nende aastate jooksul ei ole ära õppinud seda, et kui on tuul, siis tuleb KOHE minna. Noh, aga rolleri rentimine ja ümbruskonnas kolamine tundus palju huvitavam tol hetkel ja nii me siis avastasimegi kohalikke liivadüüne, kaluriküla ja pea see pimegi käes polnud. Järgmisel päeval loomulikult oli vaiksem tuul, aga merele sai siiski minna.

Kusjuures- kusiganes te sealkandis ka ei reisi, mõtlen siis Vietnami- roller lausa tuleb rentida ja sellega ringi kodistada. Mui Ne's oli see ka meil peamiseks liiklusvahendiks ja see on lihtsalt võrratu.

Nende mummudega käiakse Vietnamis kala püüdmas. Igal pool.

Surfiklubi oli Jibe's, mis asus kohe meie öömaja kõrval. Väga chill koht- mõnus kohvik, tore personal, ainuke puudus oli vast see, et varustuse valik oli suht väike ja poomid, trapetsid ja muud hädavajalikud vidinad veidi kulunud, ilmselt on Dahab veidike ära rikkunud oma uute asjade ja metsiku purjevalikuga. Aga no see selleks. Igatahes sai merele minna ILMA KALIPSOTA (mis minu puhul on ikka suht mõeldamatu tegu üdjuhul) ja meri oli soe ja lained.... liiga suured. Ehk siis suure hasardiga vette minnes, avastasin et kaldal pesumasinast ja võttis ikka väga palju aega enne kui kaldalt minema sain.

Loomulikult suutsin enne ka korduvalt närvi minna, ahastada ja mida kõike veel- no et kaua võib ikka samas kohas olla, kui juba ju justkui oskaks nagu sõita.. aga ei. Kokkuvõtlikult lõppes minu avantüür nii nagu lõppes, sain sõita ca paar tundi, tuul oli metsikult hüplik- vahepeal lendasin ja siis jälle lihtsalt seisin, põlved olid karedast lauast veidi katki, aga noh- mis ma kurdan, sain ikkagi ju käe valgeks ja sõidud tehtud. No ja loomulikult ei jõudnud ära kahetseda et eelmisel päeval vee peale ei läinud, kui tuul lausa ideaalne oli.


Need on siis pildid surfiklubist.


Järgmine päev oli puhta tuuletu ja nii meie Mui Ne lõppeski. Vietnam oma ilus ja seiklustega ootas ja tuli edasi minna. Surfata reisi jooksul rohkem ei saanud, no ja ega ei otsinudki. Seda asendas paaripäevane motikatrip mägedes, külades, kohviistandustes, metsades; paar päeva inimtühjal rannal Jungle Beach Resortis (aitäh Lonely Planetile jällegi), mis oli ikka väga väga lahe hipi koht ja soovitan kõikidele, kes ei taha olla suures hotellis vaid eelistavad veidi ekstreemsemaid aga samas iseloomuga kohti ning kõige lõpuks Hoi An. Kuna aega oli vähe, siis Vietnamis "poole pealt" ülespoole ei jõudnudki ja nii mõnigi pärl jäi nägemata. Vist. Aga no ju jõuab tagasi ka minna, kui muud maailma ägedad kohad on tehtud-nähtud.

No ja peagi läheb meil ka siin meri soojaks ja saab jälle asjad "lakast alla" tuua ning kohaliku hooaja avada. Linnud ju juba laulavad ja kell 5 õhtul on ikka veel valge. Enne veel- stay tuned- on oodata uusi ja põnevaid surfireportaaze meie tiimiliikmete poolt.



Mann (talvel vist veidi laisk blogikirjutaja)