Monday, August 8, 2011

"Topu maratonid"


Ma siin loen ja vaatan ja imetlen oma tiimikaaslaste sitkust ja jõudu Aegna maratoni läbimisel. Kuna mulle tuli reede õhtul külla MUGAVUS kellega me aru pidasime ja kes minust võitu sai, siis otsustasin suurte kõhkluste ja kahtlustega siiski Aegna maratno vahele jätta ja jääda Topule, kus ma vahelduva eduga juba eelmisest esmaspäevast viibin. Mingi imelik lugu on selle Topuga- niipea kui kohale jõuad, enam ära minna ei taha ega saa ega suuda ega viitsi ega midagist. Lihtsalt oleks ja kulgeks siin ja kui veel tuul puhub ja päike paistab ja prognoosi nagu oleks, siis seda enam. Nii juhtuski reede õhtul, et ma jäin hoopistükkis Topule.

Laupäeva hommikul hakkasidki kaseladvad vaikselt loogu tõmbama ja tuli minna. Merele. Ma kusjuures vist käisin viimati siit merel jaanipäeva paiku- vahepeal on pikalt rahulik ja vaikne olnud ja muru on rahulikult merre saanud kasvada. Oligi täitsa huvitav katsumus- purje panin 6.2 ning see oli igati sobilik rohimise relv. Triibud said päris mururohked, aga see ei seganud. Kihutada sai kohe pööraselt palju ja võttis vahepeal päris õnnetundest kiljuma. Väikeste pauside ajal piilusin mobiiltelefoni et vaadata uudiseid Aegna maratoni kohta ning mis puudutas tuult ja suunda ja asja, siis sõitmise mõttes oli Topule jäämine õige mõte. Kokku rohisime vast 2-3 tundi aga palju jäi veel rohida ja kobisime veest välja.

Tänaseks olin Topule üksinda jäänud ja kell 12 vaatasin hommikukohvi juues ilmateadet ning oooooooo- näitas 10 ms ja tundus et ka puuladvad liikusid õige usinasti. Vupsti mereäärde. Iga kord kui ma siin Topul merele lähen, mõtlen ma, et külllll on ikka mugav see lugu siin kui puri on rigatud ja ainuke mure on kiiruga kalipso selga saada ning võibki minna.

Tingimused olid fantastilised. tuul puhus otse randa, päike paistis, pisike jänes oli peal ning meri sillerdas. Ainuke lugu oli selles, et ühtegi teist surfarit polnud kusagil suunas näha- ilmselt on puhkuste aeg läbi saamas ja keset esmaspäeva liiga paljud siiakanti ei tule. Aga mina olin ja läksin. Sättisin aga oma lillelise trapetsi vööle, 6.2 puri vinna ja 123 l Hawk vette ning kihutamine võis alata. Peab märkima, et vesi on Topul siiani ca 23-25 kraadi vahel, nii et vees olemine on lihtsalt puhas rõõm.

Triibutasin end täpiks vasakule ja paremale. Rohkem ikka vasakule sinna Puise poole ja ma arvan,et ma olen kunagi oma elus veel nii täpp ja nii kiire täpp olnud, kui täna. Kusjuures tundus kohati, et laupäevane rohimine oli täitsa efektiivne- minu arvates oli muru oluliselt vähem, mida igas otsas uime tagant ära kiskuda ning kiirused olid minu jaoks ikka juba astronoomilised.

Mõlgutasin seal kihutades oma mõtteid ja sättisin jalgu ja asendit, et seda va oma peamist probleemi- vöör liiga üleval- timmida kui tekkis mõte proovida üle pika aja st sel aastal esimest korda oma istetrapetsit, mis mul seniajani alles on. Läksingi kaldale ja vahetasin trapetsi (tavaliselt käiakse küll purjeid vahetamas) ning võrdlusmõõtmine võiski alata. Ja sama kiiresti ka lõppeda. Kohe täitsa teistmoodi oli ja koguaeg tundus, et ma kuidagi moodi ei oska oma kehaasendit sedasi sättida, et raskus jalgades ei oleks. Ja nii ma tõdesingi, et mulle ikkagi sobib hetkel see ilus ja lilleline ese rohkem. Aga oma esimest ja ainukest istetrapetsit hoian ikka alles. Vahel on vaja lihtsalt mingeid asju proovida, et siis uuesti selgusele jõuda ja tõdeda, et tehtud valikud on õiged. Kokku täpitasin 3 h ja jätkan homme. Muru on siis ka veel vähem ja Kirke lubas ka seltsi tulla.

Fotol on minu tänane arsenal: lilleline Dakine vöötrapets, kollanekiiver, tavaline must istetrapets, kollane 6.2 NS (täpsemaid andmeid ei tea) ning valgekirju 123 l Fanatic Hawk. Tagaplaanil tänane fännklubi: kadakad, Topu puhkemaja ja loogus kased-kuused-männid.

Mann


1 comment:

  1. "lilleline vöötrapets" ja "tavaline istetrapets" :)

    ReplyDelete