Minu jaoks algas surfilaager juba esmaspäeval kell 12 Tantsuakadeemias sest esmakordselt Surfilaagris kavas olnud “Tantsud Surfariga” showl olin just mina see kes meie tiimi eest pidi kastanid tulest välja tooma. Minu tantsuõpetajal oli raske ülesanne sest tantsima tuli paari päevaga õpetada surfar, kellel mitte mingit kokkupuudet tantsuga varem ei olnud v.a. tantsutuurid ööklubides. Aga minu õpetaja on professionaal, kes paneb isegi karud tantsima.
Kui enamik meie tiimist läks Surfilaagrisse kolmapäeval siis mina otsustasin minna alles neljapäeval. Kohale jõudes andsid tiimikaaslased kohe ülevaate eelmisest päevast ja ööst. Meie laager asus kohe tee ääres ja osa tiimist magas vagunelamus. Öö ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt sest paljud laagrilised ei osanud vägijookidega ümber käia ja nii nad olidki siis terve öö ringi tuigerdanud, kukkudes kord autode peale, mis signad üürgama panid ja siis jälle jubeda mürtsuga vagunelamu otsa. Lisaks pidi Kirke neljapäeva hommikul oma väikesele tütrele selgitama erinevate uute sõnade tähendusi, mida Mia öösel kuulnud oli.
Neljapäeva õhtu möödus mõnusalt ning kui öösel vihma hakkas sadama, läksime magama. Kuigi me rummi ja colaga ei koonerdanud, ei olnud ka suurtele jõupingutustele vaatamata võimalik magama jääda sest meist umbes 10 meetri kaugusel oli ühel autol muss põhja keeratud ja AC/DC üürgas hommikuni. Lisaks sadas öö labi paduvihma ja iga natukese aja tagant oli tunne, et kohe-kohe hakkab telk läbi laskma. Igal juhul olin mina reede hommikuks magamata ja püha viha täis ja tuiskasin mõõda laagrit ringi ning kõik kes ette jäid said sõimata, kaasa arvatud turvad. Hiljem Tiina J. lohutas meid, et teil vedas et AC/DC mängis sest neil oli öö läbi techno. Üks kaaslane meie telklaagrist otsustas aga Negativus festivalilt minna Positivus festivalile.
Reede lõunaks tuli aga päike välja, tuju läks paremaks ja otsustasime kogu tiimiga surfama minna. Tuult oli kiduravõitu ning kuidagi sain laua kergelt glisseerima, kui lendasin räige kataka. Täiesti uskumatu, et keset sügavat merd on umbes täiskasvanud inimese suurune kivi, mis siis minu teekonna peatas. Õnneks möödus vahejuhtum suuremate vigastusteta, kui mõned sinikad välja arvata. Kuna minul oli õhtul ees väga vastutusrikas esinemine tantsuvõistlusel, otsustasin seekord elu ja tervisega rohkem mitte riskida ja läksin kaldale. Järgmine päev suutis sama kivi üles leida ka Kirke, kes Papa uhiuue demo lauaga sinna otsa kihutas ja uimele natuke haiget tegi.
Õhtu saabudes, saabus ka esinemispalavik. Lavale läksime viienda paarina ning vaatamata mõnedele eksimustele tuli tants hästi välja, minu arvates. Kõik tantsud ja tantsijad olid väga ägedad ja suurima aplausi ja võitja tiitli osaliseks sai Kent koos oma tantsupartneriga. 
Hiljem jätkus pidu nii pealaval kui ka rannas ja eelmistest öödest õppust võttes, saabusime tiimi telklaagrisse alles siis kui valge oli juba väljas.
Vaatamata meie pingsale kaasaelamisele Kadri võidukarikat seekord koju ei tahtnud tuua. Jääb järgmiseks korraks. Õhtul toimus pealaval kõikide võistluste ja muude ürituste autasustamine ja sponsorite ning koostööpartnerite tänamine. Ka meie tiimi peeti meeles aukirjaga mis nüüdsest ehib meie staabi seina, Topu paadikuuris.
Laupäeva õhtu ja öö mõõdus jälle rannas chillides ning märkamatult oligi käes pühapäev. Laagri esimeste päevade negatiivsed emotsioonid olid asendunud suure kuhja positiivsete emotsioonidega ning kindlasti on Team Sugar esindatud ka järgmisel aastal Surfilaagris. Siinkohal on mul hea võimalus tänada Märti, kes mind tantsima õpetas ja maailma parimaid tiimikaaslaseid positiivete emotsioonide eest. Kohtumiseni Aegna Maratonil!
Fotod on Liis Härmsoni tehtud.
No comments:
Post a Comment