Aegna maraton

Minu jaoks aasta kõige ägedam surfivõistlus ongi selleks korraks läbi. Tuuleolud olid päris segased ja kõik algas juba suure õnneloosiga, et millist varustust valida. Alternatiiviks olid Jarno käest laenatud enda omast oluliselt suurem slallikas (140L) või siis surf-house'i Viper (kõvasti üle 200L:). Viimase kasuks otsustamisel saigi määravaks svert, mille liigutamiseks pidi küll hiljem purje vette viskama, kuna olin kas Pirtal või kuskil Aegnani tee peal vetikaid ja rohtu vahele täis sõitnud... Lauavalik osutus siiski õigeks, sest slallikaga oleks ma vist sarnaselt mitmetele Aegna all katkestanud.



Aegnani minek oli suure palgiga väga lihtne ja jõudsin sinna isegi esimese poole seas, aga sellega maratoni lihtsus piirduski:). Vaatamata sverdile sain ma kõrgust imevähe võtta ja umbes tunni jagu sikk-sakitamist, aga olin endiselt Püünsi surfikoha linnapoolses otsas:(. Kuulimuna ei paistnud ega paistunud, uskumatu. Siis algas ka hetk, kus ma hakkasin kallast selle pilguga hindama, et kus oleks hea pooleli jätta, kui enam üldse-üldse ei jõua. Kella 15 ajal tuli meelde, et hommikul polnud erilist söögiisu ja kõht oli hirrrrrrmus tühi:). Vesistasin neid müslibatoone, mille Evelin endale poomi külge teipis. Teinekord tuleb ikka üks jook kaasa sebida. Ma olin nii kindel, et mul läheb seda jala-aasa, kuhu oleks saanud ilusti joogi pista, hoopis sõitmiseks vaja:).

Kuna aga kuni Miidurannani oli hirmus kivine, siis otsustasin kuulimunani vastu pidada, milleni jõudmiseks kulus Pirtalt algusest arvates natuke üle nelja tunni. Vahepeal oli ka tuuliseks läinud, kõik formulad mööda kihutanud ja algas sahkerdamine svert sisse - svert välja - svert sisse ... svert välja. Kuna see svert käis nii raskelt, siis ma mingi hetk vahepeal loobusin. 6,2m2 puri ei tõmmanud seda 250L hästi glissi ka, kui siis ainult korraks pagide ajal.

Talvine vähene trenn hakkas ka tunda andma, et ikka rõhutada ausalt seda, et viga ei olnud kindlasti varustuses... :). Isegi tagantjärgi - poleks ma midagi teisiti otsustanud varustuse osas. 7,0m2 purjega oleks ehk paremini kõrgust ja glissi saanud, aga see oleks võinud liiga raske või pagidega üle olla, et 5h vastu pidada.

Kuskil natuke enne kuulimuna keeras tuul ja elu läks korraks natuke jälle lihtsamaks. Kuna ma väsimusest juba natuke kartsin pikalt mere poole sõita, tuli see kalda poole hoidmine see hetk minule kasuks, sest mõned kaassõitjad sõitsid peale tuule keeramist liiga palju Naissaare poole tagasi ja jäid üks hetk äkki pikalt maha...

Kuna näpud olid niiiiii valusad sõitsin Kuulimunalt otse Pirita randa ja siis mõne hetke mõtisklesin ja puhkasin seal madalas, et kas jätkub sikk-sakk muulini või jalutan tagasi. Liiga vähe oli jäänud, et alla anda, seega mere suunas tagasi ja lõpuni. Lõpp läks kergelt :).



Kokkuvõttes väga mõnus üritus ja vähemalt korra on see pikk distants nüüd läbitud.

Peale võistlust mõtlesime ennast premeerida Velvet restoranis hea pastaga, mida pidi aga üle tunni aja ootama. Õnneks ei olnud film surfikuuris veel alanud ja sai seda ja bändi ka veel nautida.

Minu jaoks oli raske, aga siiski väga äge kogemus - järgmise aastani!!!