Soojad suvetuuled

Mul polnud üldse plaanis midagi kirjutada, aga tahtsin kinnitada, et me oleme endiselt olemas ja me surfame ka :). Ja nüüd puhuvad juba soojad suvetuuled mitte soojad sügistuuled nagu viimane Marikai postitus septembrist 2012. Isiklikult olen küll kahetsusväärselt vähe merele saanud see suvi Eestis. Ehk umbes 5x. Kõigepealt oli ida tuul, 7C merevesi, mis sugarile ei sobinud mitte kuidagi. Täiesti välistatud ja oma nime väärt järjekordselt. Nüüd pole õigel ajal õigesse kohta saanud või olen olnud õigel ajal õiges kohas ilma surfiasjadeta. Vahepeal oli palju tööd täpselt siis ja nendel päevadel, kui isegi Tallinnas puhus ja õigest suunast ka veel. Arusaamatu kuidas selline asi saab üldse juhtuda, et töö teeb surfile ära keset ilusat sooja suve. Mistõttu hakkan homsest puhkama ja sean oma suvised prioriteedid jälle paika. Mõnusaid hetki on siiski olnud, näiteks 15.juunil, kui sain Topul merel olla peaaegu terve päeva 11st -18ni. Tuul oli küll tujukas, kasutada sain nii 5,3m2 northi ice'i ja veivikat kui ka suurt lauda ja 7,0 purje... Kusjuures vahepealseid purjeid ei pidanud kokku panema, vahetasin korduvalt 5,3 7,0 vastu ja vastupidi. Kahjuks sai mu keha sellisest spordist shoki - Tallinnasse tagasi sõites pidin oma käekestega vaheldumisi roolist kinni hoidma, et vahepeal ühte kätt puhata. Aga küll Marikai ja Evelin panevad varsti pilte ka, ehk kirjutavad ka:). Varsti näeme!

Soojad sügistuuled

Nüüd on siin blogis jälle pikk paus tekkinud ja keegi pole miskit kirja pannud- otse loomulikult ei tähenda see seda, et keegi poleks merel käinud, vaid pigem selles, et sügis on turbotuurid üles võtnud ja pole mahti olnud miskit kirja panna.

Koos sügisega saabusid ka soojad sügistuuled ja olen 2 nädalavahetust saanud Topul sõita ja mitte ainult sõita- lausa kihutada!

Mis on siis kõrva taha panna viimasest kahest nädalavahetusest täis surfi:

• vahepeal seisid mul surfiasjad kuu aega kuuris ja eelmisel laupäeval leidsin oma kotist ühe hiirekese, kes oli minu laiskust ära kasutanud ja sinna pesa ehitanud ning mööda kotti rõõmsalt ringi sebis. Puru oli tehtud minu kalipso kummist ja päästevesti nöörist. Augud siin ja seal, pabulad siin ja seal. Ise sebis rõõmsalt ringi. Mina nii rõõmus ei olnud, aga õnneks on kalipso veel kasutatav ja annab need mõned augud kinni lappida. Ära jäta asju kauaks seisma, või kui jätad, siis pane kott kuhugile rippuma või koti lukk kinni.
• Sügisel pole vesi üldse nii külm, kui ma olin varem pidevalt endale ette kujutanud. Kindaid pole vaja, vabalt võib mitu tundi järjest sõita, vahepeal vette kukkuda ja nentida, et vesi on jätkuvalt suviselt soe.
• Septembrikuu päike paneb mere hõbedaselt sillerdama. Nii hingematvalt ilusalt, et võid selle ilu sisse ennast unustada. Sõidad ja sõidad ja sõidad ja imetled ja imetled ja imetled. 
• Kuigi kogu suve pidevalt harjutada pole mahti, siis sügisel nendid, et kiirused kasvavad ning nauding sõidust muutub ühe suuremaks. 
• Koguaeg kättesaamatuna ja väga kaugena tunduvad Puise ning Tauksi saar ei olegi tegelikult nii kauged, vaid väga lähedal. Tauksi all on mõnus liivapõhjaga rand ning teiste sõitjatega on seal väga lahe juttu puhuda ja puhata, Puisesse on kogunenud linnud ning lähedale sõites võid näha luikesid, parte, hanesid ja teisi talvituma valmistuvaid linde. Ja vaade kaugelt kodurannale on hoopis teistmoodi. 
• Õnnetunne on merel lihtne tulema kui kõik klapib- puri, laud, kiirus, tuul, seltskond, päike, sillerdav meri. Oehhhh. 
• Kiiver võiks ikkagi peas olla, annab sooja ja lisaks ka turvatunde. 
• Taglase kokkupanek võtab üha vähem ja vähem aega, ja jätkuvalt on üliäge võtta kuurist juba kokkupandud puri ja 15 minutiga merele minna. 
• Surf on lahe! 

Kõige selle kokkuvõtteks võiks öelda, et sügist saab võtta täiesti uues valguses, kui selle tuule ja tormiga on reaalselt võimalik midagi teha. 

lisatud pildid on tehtud kõik viimase 2 nädala jooksul- on ju lihtsalt imeline sillerdus ja sügis! 

Ostsin täna ekspromt ka endale veel 1 purjelaua, 220 l ja suure algaja laua, et Topule tulnud sõbrad saaksid ka kõike seda eelkirjeldatut kogeda! 

Mann 

Mäesuurused lained Nasval

Ilusat suveilma otsides sattusin eile Saaremaale ning prognooside põhjal viskasin ka oma laua ja mõne purje autosse. Mingit ulmelist tuult justkui ei lubanud. Aga ennäe- ei tasu siin ilmateadet uskuda ja kui ruumi on, siis tuleb ikka kõik see tuhat purje ja lauda ja masti ja poomi ja muud tributräbu endaga kaasa vedada (vot see on hetk kus ma kadestan lohetajaid).

Puud loogus ja prognoos näitamas lõputut suurt tuult läksimegi siis täna kella 6 ajal Nasvale. Esimese hooga mina autost välja minna ei julgenudki, sest auto ust lihtsalt polnud võimalik avada- tuul rebis käest ära. Aga pea oli mõtetest pungil ja vaja oli kuidagi ta tühjaks saada ning parim mõte tundus olevat ikkagi olemasoleva varustusega merre minna. 

Mõeldud tehtud või õigemini eks peas käis ikka ennem tuhat mõtet, miks ma ikkagi ei peaks saama hetkel merele minna. Tuul liiga tugev, väike laud jäi Topule, väike puri jäi Topule, külmavõitu, kalipsot ei saagi sisetingimustes selga panna, juuksed lähevad märjaks, äkki ikkagi võõras kohas pole väga turvaline jne jne jne. Läksin ikkagi. AP ka nii kena ja aitas purje kokku panna ning. ( see lause nüüd oli nagu saarlased räägivad rõhutades sõna "kena" ja pannes lause lõppu "ning"). 

Whooohooo. Küll oli ikka mässamist. Esimese hooga ei saanud aru kas tuult on (seal sadama all oli kuidagi vaikne), siis oli teda ülemõistuse palju ja pidi purjest koguaeg tuult välja laskma, siis tahtis suur laud mind ära lennutada ( nagu lendava vaibaga), siis olin õhus kuna sõitsin eriti suurte lainete otsas, siis tulin trapetsist lahti, ja nii vaheldumisi ning koguaeg. Tõeline seiklus. Ja tuleproov. Kolm korda hakkasin kaldale minema, et lõpetada, aga ikkkka tuli üks ots veel teha. Nii ma siis seal sõitsin oma tunnikese ja pärast seda oli jubehea olla. Kui välja arvata üks sinikas sääreluul. Aga no seda ikka juhtub. Ja puri läks ka katki. No seda ka ikka juhtub, kuigi ma absoluutselt ei oma aimugi kus ja kuidas see täna juhtus. Alles kaldal märkasin. 

Novot. Selline kena päev ning pea sai ka tühjaks.  Taustal tuulikuga üks klõps kah. 

Mann 

Tantsud tuulega- Topu Jibe

Minu viimasest postitusest on möödas ikka hulk aega, aga eks olen selle aja jooksul ikka merel ka käinud mõned korrad- üllatus üllatus peamiselt Topul (loe: ainult) . 

Ühel ilusal pühapäeval, kui lubas 10 ms ja tuli tegelikult 20 ms, käisin isegi oma imearmsa pisikese 3.4'ga tuuri merel ära- kuniks see ka liiga suureks osutus. Tollest ulmelisest päevast on meeles lisaks ookeanilainetele Topul (enneolematud olid need ma ütlen teile) ka murdunud tamm ja kask koduaiast ning teedele langenud puud kojusõidul Tallinna. Ja loomulikult suured mehemürakad, kes lihtsalt oma lauad purjed seljas kusagil eemal randusid ja jala puhkemajani kõndisid - lihtsalt nii tugeva tuulega polnud isegi sellised tugevad mehed kuidagi viisi arvestanud. Eriti raju oli muidugi Pärnus kohale sõitnud seltskond, kes otsustasid kiirust sõitma hakata sellise tuulega ning endale 6.2 purjed üles panid. Ma küll ei tea, kuidas see kõik neil lõppes, aga tugevad mehed peavad nad olema, et sellise tuulega ja nii suure purjega koos ja vees hakkama saada.

Ja ühel sellisel päeval, kui ma seal taas vees pusserdasin saigi küll... saigi küll sellest sikutamisest ja sakutamisest ja vees purje õigetpidi saamises, et veestarti minna ja üleüldse on ilgelt kade vaadata neid sõitjaid, kes vees liueldes pöördeid teevad ja MITTE KUNAGI vette ei kuku ja seisma ei jää.

Mõeldud tehtud- püüdsin ma seda jibe'i juttu ignoreerida, mis ma püüdsin aga mõte hakkas idanema.Teised ju koguaeg räägivad sellest, et kuidas nad harjutavad ja proovivad ja loen ka  blogidest, kuidas nad muudkui harjutavad ja kuivõrd palju see asi aega võtab ja üldse välja ei tule, ja ja üldse - teadagi on nii, et kõik mis liigselt aega ja harjutamist võtab, ma pigem jätan kõrvale- kärsitus saab võitu ja sellele järgneb tavaliselt maakera suurune ahastus ja haletsus, kuidas mina ei saa ja kõik teised saavad ja kui abitu nii abitu ma olen :).

Võtsin kätte ja uurisingi youtube videotest kuidas need asjad siis käivad. Jube iizi tundub videote põhjal. Aga vees on hoopis teine lugu. Nädal tagasi proovisingi Topul oma esimest jibe'i elus - võtsin nõuks, et iga triibu otsas ei tiri ega tee bauti (maeitea kuidas seda sõna kirjutatakse) aga proovin nui neljaks teha jibe'i.

Esiti ei julgenud isegi allatuult sõita- kiirused tundusid kosmilised ja käed ja jalad ja pea ja purjelaud omavahel keeldusid koostööst ning sõit lõppes purje otsa või vette kukkumisega enne, kui ma üldse jõudsin jalga aasast ja keha trapetsist välja tõmmata. Järgmine edasiminek oli juba see, kui sain allatuult sõidetud, aga üldjuhul ma purje teist poolt veel kätte ei saanud ja vajusin mingis ebamäärases asendis vette. JA SIIS- ühel hetkel ma tegin peaaaaaegu terve pöörde ära alles päris lõpus kukkusin. Isegi AP plaksutas kõrval kui selle triki ära nägi.  Ja see mu suurimaks saavutuseks jäigi. (need pildid ongi siin sellest kuidas AP mulle õpetussõnu jagab).

Ja täna siis- olen mina Topul ja vaatan et justkui nagu puhub. Teadagi värk mul selle vette minekuga- leidsin enne tuhat tegevust aga lõpuks läksin randa ja puri oli eelmisest korrast veel koos, õhk oli soe, tuul ka puhus... siis nagu ei suutnudki rohkem positiivseid põhjuseid välja mõelda. 7.2 puri oli igati sobiv ja vesi oli NIIIIIIIIIIIIII SOE , et mul hakkas lausa palav. Tõsiselt. No eks mul oli ka kõige paksem kalipso seljas, aga ikkagi...

Eelmisest korrast innustunult hakkasin taaskord iga pöörde tarvis jibe liigutusi tegema ning kui muud positiivset selle kukkumise juures polnud, siis vähemalt puri oli õigetpidi, et veestarti teha. Ja siis see tuligi - MINU ELU ESIMENE JIBE- küll aeglaselt, aga siiski- ma tegin terve pöörde ära ja jäin püsti ja liikusin sealtsamast edasi. Whohooooo!! Nii lahe. Polnud üldse nii raske, kui ma olin kõik need aastad arvanud.


Ja peagi see teine ja kolmas ja neljas ja viies ja millljoniski jibe ei tule. eksole !


Mann 


Endiselt Topul, kuigi veel nädal tagasi tiksus peas plaan, et täna lähen kindlasti surfilaagrisse Roostale. Äkki siis mõni teine päev jõuan sinna ka. Praegu ju vaja Topul jibe'i harjutada, õhtuti vaatan aga sellist tänuväärset videot, mis annab aimu kuidas see asi käib: https://vimeo.com/5382792

Sünnipäeva tähistamine koos surfamisega

No tänase tähtsa päeva puhul võin ju elu esimest korda ka mina tiimi lehele sissekande teha J.

Nagu ikka õiget sünnipäeva pidada tuleb, siis selle aasta päevade arvuks, koos tänase sünnipäeva päevaga, tuleb kokku lausa 5 päeva. Neljapäeval sõpradega vapralt alustatud, kuid reede juba väga oodatud, kuna sedakorda lubas kogu surfitiim famiiliadega kohale tulla, kuna varem oli Pärnumaal Läänemaa piiril „Paradiisis“ käinud ainult Evelin. Ma tagasihoidlikult ikka olin oma maakohast rääkinud, et seal minu arvates ja kogemusega ikka saab surfata. Ette juba oli vaikselt murelikult vaadatud, et kas seda tuulepoissigi lubab aga lubas kuni 12m/s. Loomulikult ilmateade lubas ainult vihma, pilvi ja äikest.

Kuna suvekodu poolsaare koduõue ümbritseb meri, kust ka kohe peale saab, kama kokku panna ja hoida ning ka samal rannal ka õhtul sauna, siis lootsin vaikselt, et ikka koht meeldib ja sobib surfamiseks. Mulle on muidugi sobinud aga teistest ju ei tea. A ja muidugi saab alati ise võrkudega püütud, suitsutatud, otse ahjust, sooja kala ka J.

Sai siis reedel ja laupäeval merele plaanitud, kus mõlema päeva peale mitu korda saigi peale mindud ning ilus tuuleke puhus. Peale saime paari päeva jooksul siis mina, Evelin, Enely, Kirke, AP ja Madis. No mina pole mingi hull surfar ja vaikselt teen siin enda jaoks edusamme ja ikka sõidan/tiksun ka, kuid meie teised profid kihutasid nii, et tükid taga. Vaikselt mõtlesin ja ootasin, et mis siis öeldakse, et kas sobib või ei.

Tuli Enely merelt ja ütles, et nüüd me enam Dahabi minema ei pea, kuna siin veel parem, kui seal. Ja siis tuli AP ja ütles, et kiidab koha heaks, et kui tal oleks oma kama kaasas olnud (teine oli minemas Muhu väina regatile ja sõitis Evelini kamaga) oleks ta teinud isiklikud kiirusrekordid. Selle peale ütles keegi, et kui juba AP koha heaks kiidab, siis peab ikka tõeliselt hea koht olema J.  Ja nagu selgus, siis sealsamas olevat Raoul „Papa“ oma seltskonnaga käinud kiiruskatseid tegemas.

Seega nädalavahetus ja sünnipäev igati korda läinud - surfata saime, sauna, suitsukala, ilusat 30 kraadist päikeselist ilma kõikidel päevadel, kadakaid ja merd. Mis sa elult veel tahta oskad. A ja ega keegi enam ära minna ei tahtnudki ja Enely arvas üldse, et nüüd tuleb hakata äri tegema ja maakodu külalistemajakesi välja rentima, kuna paremat kohta surfamiseks annab otsida J. Madis aga pakkus end suveks valvuriks, et saaks seal olla.

Kokkuvõttena olgu veel öeldud, et minu kama ribadeks sõidetud, katki nii laud kui puri. Aga mis sellest, parandab ära ja elu on ikka lill J.

Imeline Hiiumaa

Sain nädalakese Hiiumaal puhata ja see saar on ikka täiesti asendamatu koht puhkamiseks. Seekord puhkasime keset põldusid, heinapalle ja linnulaua täitsa Hiiumaa keskel Lelu külas - igasse randa oli küll u nii 10-20 km või natuke rohkem, aga valida sai tuule järgi..:). Muidugi ei ühtki kohvikut ja poodidega oli ka kitsas, aga see ruum ja rahu.... Parim surfipäev oli Külaküla rannas (esmaspäeval, 2.juulil), kus veetsime lausa 6h. Tänud Miale kannatlikkuse eest. Õnneks oli rannas palju ilusaid kivikesi, karbikesi, puutokikesi jne jne, mis 6h ära sisustasid ühe 4-aastase jaoks. Temperatuuri näitas nii 19-20, aga üllatavalt soe oli. Puhus edela tuul, u 7-9m/s ja sain oma suurima 7m2 purjega sõita. Meile olid seltsiks kümmekond soomlasest lohesurfarit, kes karavanidega Hiiumaal puhkasid. Chill. Lisaks käisime idatuulega Tõrvaninas sõitmas ja sõime lõputult metsmaasikaid. Külastamist väärib kindlasti Kalana kalakohvik. Oleks nagu ookeani äärde sattunud. Seega, kes midagi maagilist otsib - minge Hiiumaale:). Olen 2 päeva Tallinnas olnud ja tuleb vist tagasi minna sinna...

Sõidud Topul ja inimkatsed merehädalisena!

Ohooo! Tänaseks on juba 4 korda veepeal käidud.

Minu hooaeg algas sel aastal oluliselt varem kui 2011.aastal, mil vette sain esimest korda alles juunikuus. Tänvau sain käe valgeks juba 25.mail, mil oli minu jaoks ideaalne konditsioon kõikidest olulistest faktoritest, mis merele minekuks vajalik on, minul siis. Need faktorid on: päike, soe vesi, hea seltskond, Topu, keegi-aitab-purjed-kokku-panna-sest-talvega-on-kõimeelestläinud-ja-niiii-iii-abitu-on-olla,keegi aitab otsustada millise purjega merele minna,  tuul  puhub, meeleseisund on positiivne ja saab mugavusest võitu. Kõik need faktorid olid siis sel ilusal laupäeval olemas ning ühtegi vabandust leidamata tuli kogu see kaadervärk (kakstuhadviissadaseisekümmend purje ja kaks lauda) lakast heintelt, ehk talvekorterist, alla tuua.

Issver kui hea tunne oli jälle vees olla ja seda kihutamise tunnet tunda. Kuigi ma enamuse aja vaevlen kinnisidee küüsis, et mul on vöör liiga veest väljas ja künnan vett, siis hilisema video põhjal võib öelda, et asjad hakkavad paranema, kuigi jibest näen ma veel jätkuvalt alles und ning kõige lihtsam viis ümberpööramiseks tundub olevat purje peale kõhuli vajumine (et puri õiget pidi jääks) ja seejärel veestardiga uue sirge alustamine. Ja kevadel ostetud superpaksjasoe kalipso on ka ikka minusuguste külmavareste jaoks loodud.

Kihutasime  lausa kahel päeval järjest ja talvega polnudki kõikvajaliktehnika ära ununenud. Hammas saigi verele. AP tegi kaldalt ka mõned kaadrid ning alates mai viimasest nädalast võib siis Eestimaa erinevates randades (peamiselt siiski Topul) näha liikumas kollast kiivrit.seda kinnitab ka tõsiasi, et ma asjad suure hasardiga Tallinnasse kaasa vedasin.

Kuigi eelmine nädal olime kambaga Pärnus ja asjad olid isegi kaasas, siis võrdus ilm minu jaoks jõuludega ehk siis kõik riided mis olemas on, tuli selga toppida ja toas püsida....

AGA- õnneks nädalavahetused pole vennad ja kui eile hommikul Topul, peale reedeõhtust Itaalia veinipäevadel tuuritamist üles ärkasin, selgus ilmateate põhjal, et tuleb pauk luuavarrest. Mingil veidral moel olid puud juba suht horisontaalis ja õhtuks, mil ka mu surfiasjad Topule pidid jõudma, lubas lausa 13 m/s. Seda ei osanud keegi oodata.... ja veel vähem seda, mis kella 16 ajal Topul toimus. Mere äärde jõudes oli olukord selline, et kõiksee vesi vahutas ja kees, merepeal olid üksikud purjed, puud olid täiesti loogus ning tahtsid meid õuepealt ära viia. OranzibussiUno teatas, et just äsja läks nende sealt keegi merele ca 3.5 purjega ning teiselt poolt lähenes meestervahvas kes tui merelt ca 6'se purjega.. Ehk siis saa sa aru mida teha mida teha. Võtsin 4.se, samal ajal kui Evelin läks optimistlikult 4.7ga tuult püüdma. Ikka ulmeline maru oli seal merepeal, ma pole oma elusees selliseid lained Topul näinud, nagu mäed, nagu suured suured mäed, hea et ma wave'i lauaga läksin, sest oma suurega oleks ma ilmselgelt lihtsalt Tauksi saarele lennanud ja ootaks veel tänagi päästekopterit.  Hiljem selgus, et kohati oli isegi 20ms, aga ilmselt oli ta sinna 15-16ms kanti. Äge oli ja Jändi poolsaareni sõit oli kui tõeline jõuproov, mis andis märku, et tuleb välja võtta mu pisike ja punane 3.4 purjeke.  Sellega läks sõit juba paremini ning tööd said ka lihased, mille olemasolust ma ilmselgelt teadlik polnud. 1 h sõitu kokku ja küpse ma olin. Wave'ikaga sõitmine vajab veel kõvasti harjutamist ning mingitest hirmudest võiks ka nagu võitu saada.

Ja täna oli ilm jälle minukarva- päike, tuult ca 6-8 ms.. Minek. Keegi kaval kalur on oma mõrrad täpselt sadama juurest risti merele tõmmanud jaa seega meretuulega sõites võib otse mõrdadesse kihutada ja nii ma siis esimese otsa rihtisingi niipidi, et saaks lipust mööda ja Topu lahele, kus tundus teiste laudurite järgi täitsa  hea tuul olevat. Sain mööda ja keset lahte ja pööre ja haaran pooomist ja pauhti... poom lahti. Puhas lohakus, et ma ta liiga nõrgalt kinni olin pannud. Proovin teda kinni panna, üldse ei saa. Istun lauale, vaatan sadam liiga kaugel ja äkki tuul viib "lammastesaarele"... vehin kätega nagu mulle on õpetatud, et tuleb häda korral teha. Ei miskit. Kõiksemees merel tundus nii ametis olevat oma kihutamisega, et kellel see mahti on mingit neiukest siin päästa.  istun ja mõtlen, et ahnii see hädaolukord siis ongi. (õnneks tegelt häda pole sest paks kalipso seljas, päike paistab ja paari tunniga oleks ehk kaldalegi jõudnud :)), aga no ikkagi. vehin ja vehin ja vahepeal tõusen lausa lauale püsti ja vehin. Ja siis- tuli sangar nagu seiklusfilmis üks laudur minu poole. See oli Oranzibussi Kristo kes nägi, et ma miskitpärast juba viimased pool tundi purje üles ei tõsta ja muudkui istun seal, ju nägi mingil hetkel vehkimist ka... Mehed on ikka tugevad küll. Pani poomi siuhvilksti kinni ja sain jälle liikuma. Ja liikusin vist järgmised 2 h jutti- kiiresti kiiresti kiiresti. Nagu nool:). Ülimõnus. ÜLImõnus ma ütlen.  Topul on ikka hea.

Aga nüüd sai pikk jutt küll. Varsti jälle!

Mann 

2012 hooaeg avatud!!!

Möödunud nädalavahetus viis meie tiimi Topule eesmärgiga aidata "ära teha" Topu puhkemaja.
Surfamist soosiv ilmaprognoos lubas igaks juhuks kaasa võtta vastavad abivahendid. Just nimelt "igaks juhuks", sest külma vett pelgavatena tundus kahtlane ning üldsegi mitte teamsugarilik plaan minna sinna külma ja märga vette. Aga on ju ennemgi ringi sõidetud surfivarustus auto katusel seda sihtotstarbeliselt kasutamata.

Ja saabusgi laupäeval selline hetk kus külma mittepelgvad kodanikud asusid hoovi peal ringi sagima ja purjesid-laudu sättima. Ma mõtlesin, et ma nii igaks juhuks panen ka siis asjad valmis, äkki ei oskagi enam. Õnneks ikka oskasin.  Kui ma nii igaks juhuks uurisin AP käest, et kas see vesi on ikka jube külm, siis ütles ta, et vesi on väga soe. Häh, usun ma jah, et merevesi on 5. mail, napilt paar nädalat peale jää minekut soe!!!

Nojah, aga varustus oli juba valmis ja ootas. Ma mõtlesin, et proovin ikka selle kalipso ikka ka selga ära. See oli raske töö. Ja kui kogu see vaev oli nähtud, tuli ikka see külm merevesi ära proovida.  Ma mõtlesin, et mu jalad külmuvad juba enne lauale jõudmist ära. Aga wohoo, merevesi ei olnudgi jalgadele külm. Ja peale esimest vettekukkumist ei olnud ikka külm. Ja kätel ei hakanud külm. Ja ei olnud ka teisel, kolmandal ja neljandal vettekukkumisel külm. Uskumatu lugu. Uskumatult äge oli lennata kiirelt ja madalalt mööda merepinda.

Veest välja minnes rääkisin  sooja vee lugu ka teistele. Ja loomulikult ei tahtnud nad seda uskuda. Kirke siiski otsustas seda väidet testida, ja sai samuti selle aasta esimesed lennud Eestis tehtud.
Aga tegemist on Topu fenomeniga. Ja sellepärast ongi see koht meie lemmik!!!

PS! Fototõestuse eest tänu Kadrile!

Sal, Cabo Verde

Ma oleksin pidanud ikka kohe koju jõudes oma reisi ja surfiemotsioonid siia kirja paneme, sest ma olin nii elevil ja puhanud. Mitte, et ma vähem kui 2 nädalat hiljem puhanud ei oleks, aga kuidagi on see töö- ja igapäevaelu-ratas mu märkamatult endasse haaranud ja need ehedad reisiemotsioonid ei ole enam nii-nii ehedalt meeles. Peale puhkust ja eriti reisilt tulles on kõik mõtted ja uued plaanid alati hästi selged, et mismoodi ma nüüd oma elu mõnusamaks muudan. Seekord ma panin isegi kirja paar mõtet. No ja siis läheb 10 päeva mööda ja peab ikka tänulik olema, et need mõtted ka kirja said pandud:). Aga nüüd asjast.

Olime siis 2 nädalat Santa Maria nimelises linnas Sali saarel Cabo Verdel, kuhu saab Soomest u 9 tunniga kohale lennata. Peatusime itaallastest omanike appartmendis (www.pontapreta.info), mis juhtumisi asus Josh Angulo surfiklubist 150m kaugusel jalutada. Aknast paistis ookean ja puha, mida ma ainiti vaatasin ja vaatasin (ja seda eriti viimasel hommikul enne ära tulemist:).

Sal ja just Santa Maria oli minu jaoks imeline. Tõesti. Nautisin igat sekundit. Vaatamisväärsusi saarel küll ei olnud ja loodus oli ka kuivanud ja liivane, aga rannad olid ilusad ja kohalik chill külaelu oli hotellidest natuke eemal ka täiesti olemas nendele, kes traditsioonilist turismi liialt ei armasta.

See mis mulle meeldis, on see tunne, mida ei saa kahjuks kirjeldada. Leidsin täpselt seda, mida see hetk otsisin. Ja sellepärast minule meeldibki alati korteris elada mitte hotellis, et kahe nädalaga elad isegi kuidagi natukenegi kohalikku ellu ja rütmi sisse - leiad oma "nurga" poe, pagariäri ning afrotädi, kellelt värskeid puuvilju osta, tänavatel saad koertega tuttavaks, näed kohalike elu - kalamehed, kes tulevad kalalt, lapsed koolist, naabritädi, kes iga õhtu karjub jne.

Tavapäraselt puhub seal pea iga päev ja märts on tuuline kuu. No vot meil nii hästi ei läinud, aga 14st päevast 11 päeval sai ikka sõita, seega ei kurda. Kuna me olime lapsega, siis nii oligi hea, et liiv ei lennanud rannas iga päev. Aga noh pooltel päevadel (!!!) sõitsin 7,2m2 purjega, tõeline jõutrenn. Et kui viimasel kolmel päeval sain 5- ja 6 m2 purjedega sõita, siis need tundusid nagu olematult kerged, mis oli märk sellest, et 5 päevaga on võimalik tugevamaks saada:).

Sali saarel on ehk kümmekond surfikohta, mida väga primitiivselt saab laias laastus kolmeks jagada - täitsa maatuulega ja pigem flat tingimustega kohad (nt 5* hotelli Rui Funana juures), side on-shore või kerge side off-shore kohad (nt Santa MAria jt), kus oli kohati mõningane laine, chop ja kaldal väike rull, millega saab ka mitte-profesisonaalne harrastaja hakkama ja siis kolmandaks suurte (ca üle 3-4m lainetega kohad), kuhu meil loomulikult asja merele ei ole, aga kus saab ilusaid pilte teha ja oma pliguga lainetesse uppuda. Päris hea link on: http://www.angulocaboverde.com/the-best-spots.

Suuri laineid käisime Ponta Pretal, kus on toimunud ka maailmameistrivõistlused, küll imetlemas ja filmimas, aga jah ise sõitsin siis loomulikult ikka ainult Santa Maria rannas. Janek sõitis lohega ka u 5km eemal Kite-beachil, mis oli mega ilus koht, suur avar rand, natuke hipiliku meeleoluga, kus saab kohe palju tuttavaid:). Inimesed jagavad oma võileibu ja küpsiseid ning ajavad juttu:). Purjelauaga oleks ka seal isegi saanud sõita (klubist varustus kastikaga taksoga kohale), aga mul polnud tahtmist u 75-100 lohe (sh algajad) vahel 2m rull-lainetesse minna. Argpüks nohhh.

Santa-Maria rannas oli muidu suhteliselt lihtsad tingimused (side off-shore poolsaare varjus), kohati sile vesi, kohati chop, aga esimene rull-laine oli harjumatu ja raskesti läbitav. Nõrgema tuulega päevadel oli see u 1-1,5m, osadel päevadel üle 2m isegi 2,5m. Ütleme nii, et kui ujuma minna ilma kalipsota, siis ükskord jäin peaaegu oma bikiinidest ilma... Merele minna oli isegi kergem, valisid rahulikuma hetke ja nägid neid lained, aga need maabumised olid minul päris ärevad ja kaootilised. Esimesel päeval välja tulles püüdsin kõigest jõust varustust kinni hoida ja masti veest välja hoida õiges asendis, aga laine oli nii tugev, et kukkusin laine ja varustuse alla. Õnneks järgmisel päeval tuldi mulle rohkem appi ka.

Merel oli 3 kõige meeldejäävamat elamust - kilpkonnad, kaheksajalg ja ookeanilained. Kilpkonni nägi seal peaaegu iga päev. Nooremad ja väledamad sukeldusid eest ära, aga viimasel päeval tekitas surfarites elevust üks vanaema-kilpkonn korrallide juures u 300 m kaldalt... Kaugelt vaatasin, et jälle üks hull snorgeldaja on ees ning võtsin tempo maha ja lähemale minnes selgus, et seal oli vähemalt 1m läbimõõduga suur kilpkonn, kes jalgadega plädistas ja mõnules vees ja kes ei kavatsenudki eest ära tulla. Sain temast paari meetri kauguselt mööda. Kuidagi kahju oli teda segada, tema seal ju mitukümmend aastat rahulikult elanud. Ta ei läinudki eest ära ja chillis seal vähemalt 15 minutit. Nii soojasid tundeid ei tundnud ma aga kaheksajala suhtes, kes pinnal hulpis ja oma piitsaga vehkis vee pinnal. Õnneks ma püsisin pardal ja rohkem ei näinud sellised asju.

Ja last but not least - ookeanilained. Santa Maria rannas oli 4 tsooni - "beginner" kohe kaldal murdlaine taga (puht-majanduslikel põhjustel viidi nendel varustus 20-50m kaugusele merele murdlaine taha, kuhu algajad ujusid kohale), siis "intermediate" natuke eemal, no nii 200-300m kaugusel ilusti sileda vee alas poolsaare varjus (side offshore). Advanced tase oli siis kuni poolsaare nurgani laineteni ja eraldi veel "expert" tase oli see, kui lubati poolsaarest välja sõita ookeanilainetesse, kus kahjuks oli ka tugev hoovus allatuult Brasiilia suunas (Brasiilia on kusjuures 3h lennu kaugusel ainult). Alguses püsisin kuulekalt intermediate alas ja sõitsin lühikesi otsi nii 300-400m kaugusele, aga eelviimasel päeval julgesin teistega koos sõita poolsaare varjust välja ookeanilainetesse. Oli see alles tunne... Ma pole Tarifal suurte Poniente lainetega väga kaugele sõitnud, seega minu jaoks täiesti uus kogemus. No, ma käisin Tarifal viimati 5 a tagasi, kui ma üldse rohkem katapulteerusin kui sõitsin. Lained olid vast 2-2,5m, kohati ehk isegi 3m (võis tunduda nii:)), sellised suured mäed... Uskumatult mõnus tunne oli, mäest alla ja üles sõita. Esimesed korrad oli muidugi jube kõhe kahe laine vahel peidus veestarti teha, sest sel hetkel pole eriti tuult ka, et äkki keegi ei näe mind, aga sellega harjus ja oli see vast feeling... Haid tuli ka peast välja visata seal..., et nautida:).

Aga rääkides haidest, kellest ma ei saa kunagi ei üle ega ümber, neid pidi seal palju olema. Mina õnneks ei näinud ühtegi või vähemalt ei tundnud ära neid, kuigi suuri üle meetriseid tumedaid kogusid oli ikka väga palju näha. Näiteks kite-beach'i nimetati varem "Shark Bay"-ks, aga turistide huvides nimetati igaks juhuks ringi popimaks ja tuvalisemaks. Turistidele näidatakse haisid siiamaani kite rannast üles tuult u 3-4km kaugusel teiselpool poolsaart (Salinas). Ma olen alati uudishimulik, et huvitav, kas mõni hai on üldse kunagi surfarit rünnanud ka??? Et ega nad ei ründagi reeglina, sest inimesed on hoopis kurjad mitte haid:).

Lapsega reisides oli hästi hea sihtkoha valik, rahulik ja mõnus. Klubi- ja ööelu jäi seekord täitsa vahele. Ajavahe tõttu läks kuidagi nii, et olime nagu tublis laste spordilaagris - kell 21-22 magama ja kell 8 üles. Selles suhtes olime väga igavad ja kohaliku ööelu kohta näpunäiteid ei oska jagada.

Kohalikud kalarestoranid oli väga head. Meie lemmikuks oli korteriomanike soovitusel leitud koht nimega "di Angela", mis oli vähem turistikas ja mõnusalt lihtne koht, aga kus pakuti superhead kala mõistliku hinnaga. Päeval oli seal buffee ca 4-5 euroga. No ja suurema osa ajast sõime meie surfiklubis (www.angulocaboverde.com).
Kindlasti parim surfiklubi ja restoran. Lastele saab sealt itaalia jäätist osta, Mia sõi 2-3 jäätist päevas, kokku ligi 50 jäätist:). Kokkuvõttes üks mõnusamaid reise, ülisõbralike kohalike inimestega.

Team Sugari talvemurdmine ehk pidu 24.veebruaril

No et me üksteist päris ära ei unustaks talvel, otsustasime seekordse Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada suurepärases Evelini apartementos. Tegime süüa (loe: Kadri, Evelin ja Kirke tegid), vaatasime televiisorit, jõime proseccot ja nentisime, et varsti saabki juba merele:).

http://vimeo.com/37403639

Väikese videoülesvõtte eest tänud AP'le!

Publish Post

Team Sugari vallutused- MuiNe/Vietnam on "tehtud"

Kõigepealt pean alustama sellest, et tegelikult olen ma hakanud seda blogipostitust kirjutama juba novembrikuust (2011) alates. Eiei.... tegelt juba oktoobrist, kui ma parajasti reisil olin ja mõtlesin otseülekande teha uuest surfispotist, mida meie tiimiliikmed seekord siis minu näol vallutasid. Aga nende puhkustega juba on kord niiviisi, et no aega ju ei ole ometi kirjutada sest uut ja värsket emotsiooni tuleb koguaeg nii palju nii palju peale. Ja au ning kiitust Evelinile ja Kirkele, kes siin vahepeal oma surfielamused kõik kirja on pannud.

Niisiis on minu üheks puhkusele mineku ajaks sügis, siis kui siin on juba eriti pimdaks läinud ja vaja järgmiseks x kuuks akud täis laadida. Puhkuse valikul on määravaks see, millisesse ilmakaarde on parajasti häid pakkumisi ja nii saigi ostetud pilet Singapuri, teadmata kas edasi lendaks sealt otse edasi, allapoole või hoopistükkis ülespoole (loe Filipiinid, Indoneesia, Vietnam). Soovituseks teistele ka, et kui juba Singapurini jõuate, siis on Aasias paar imelist lennufirmat, millest ühte - Jetstar'i ka meie kasutasime. 100 € eest sai Singapurist Saigoni sipsti uute ja ilusate lennukitega ja sama raha sees oli ka veel pilet tagasi Singapuri. Eesmärk nagu ikka minu puhul, kott seljas ringi rännata, kui mõni tore surfikoht ette jääb, siis ka veidi merel käia ja kui mõni eriti tore surfikoht ette jääb ja kuidagi ei suuda sealt lahkuda... no siis sinna jääda. Kauemaks.

Lend sujus. Päev Singapuris, paar päeva Saigonis, ja kaarti lapates tuligi mõte minna Mui Ne nimelisse kohta, kus mul paar tuttavat ka varem käinud olid. Bussiga läks sinna Saigonist vist äkki ca 4 h, mul nende vahemaadega on oma lugu, kuna ma tavaliselt magan igal bussi, lennu- või laevasõidul ja seetõttu tunduvad vahemaad eriti lühikesed. Aga kohale jõudsime, läbi une oli tunda, et pea käis paar korda laes ära (aukudest teel) , kuid see und väga ei seganud.

Kuigi Lonely Planet hoiatas, et Mui Ne on küll koht, kuhu igal juhul tuleb majut

us ette kinni panna, siis meil seda loomulikult ei olnud ja nii astusimegi oma kottidega bussist välja ja juba mingi mees rebis meid varrukast ja pakkus oma öömaja. "Ocean view", oma dushiruum, konditsioneer, bassein ja kõik see 15 USD-i kahese toa eest. Piilusime sisse ja tõesti- kõik oli nagu öeldud ja öömaja leitud.

Teistele ka soovituseks - koha nimi on Vietnam/Austrian house ja veidi saab aimu ka siit . Minuarust igati 15 USD-i väärt koht :).

Peale koti lahtipakkimist piilusime ringi ka ja selgus et ühelpool maja oli surfiklubi ja teisel pool kohvik, kus õhtuti mängis bänd ja oli vist üks popimaid kohti sealkandis. Igatahes jackpot.

Üldine meeleolu Mui Ne's.

Mida siis Mui Ne kohta öelda- kaunis koht, varsti vist enam nii kaunis ei ole sest hotelle kerkib metsikul kiirusel, ilus rannajoon, väga väga lahe kaluriküla (vt ka pilte), palju häid söögikohti väga odavate hindadega (põhimõttelislet võib enda krevetiks süüa), Mojitod mis maksavad 1€ tk, palju lohesurfi klubisid ja väga vähe purjelaua surfi klubisid, soe vesi, sõbralikud kohalikud (pole üldse tüütud nagu mõnes teises riigis), väga palju koledaid suveniiripoode, aga muidu selline vaikne ja rahulik kuurort (võrreldes mõne teise kuurortiga kuhu hiljem reisi vältel kogemata olime sunnitud sisenema).

Esimene päev oli metsik tuul, aga otsustasime, et vaatame ringi ja elame sisse ja läheme merele järgmine päev. See oli esimene viga :). Ma ei tea kuidas ma kõikide nende aastate jooksul ei ole ära õppinud seda, et kui on tuul, siis tuleb KOHE minna. Noh, aga rolleri rentimine ja ümbruskonnas kolamine tundus palju huvitavam tol hetkel ja nii me siis avastasimegi kohalikke liivadüüne, kaluriküla ja pea see pimegi käes polnud. Järgmisel päeval loomulikult oli vaiksem tuul, aga merele sai siiski minna.

Kusjuures- kusiganes te sealkandis ka ei reisi, mõtlen siis Vietnami- roller lausa tuleb rentida ja sellega ringi kodistada. Mui Ne's oli see ka meil peamiseks liiklusvahendiks ja see on lihtsalt võrratu.

Nende mummudega käiakse Vietnamis kala püüdmas. Igal pool.

Surfiklubi oli Jibe's, mis asus kohe meie öömaja kõrval. Väga chill koht- mõnus kohvik, tore personal, ainuke puudus oli vast see, et varustuse valik oli suht väike ja poomid, trapetsid ja muud hädavajalikud vidinad veidi kulunud, ilmselt on Dahab veidike ära rikkunud oma uute asjade ja metsiku purjevalikuga. Aga no see selleks. Igatahes sai merele minna ILMA KALIPSOTA (mis minu puhul on ikka suht mõeldamatu tegu üdjuhul) ja meri oli soe ja lained.... liiga suured. Ehk siis suure hasardiga vette minnes, avastasin et kaldal pesumasinast ja võttis ikka väga palju aega enne kui kaldalt minema sain.

Loomulikult suutsin enne ka korduvalt närvi minna, ahastada ja mida kõike veel- no et kaua võib ikka samas kohas olla, kui juba ju justkui oskaks nagu sõita.. aga ei. Kokkuvõtlikult lõppes minu avantüür nii nagu lõppes, sain sõita ca paar tundi, tuul oli metsikult hüplik- vahepeal lendasin ja siis jälle lihtsalt seisin, põlved olid karedast lauast veidi katki, aga noh- mis ma kurdan, sain ikkagi ju käe valgeks ja sõidud tehtud. No ja loomulikult ei jõudnud ära kahetseda et eelmisel päeval vee peale ei läinud, kui tuul lausa ideaalne oli.

Need on siis pildid surfiklubist.

Järgmine päev oli puhta tuuletu ja nii meie Mui Ne lõppeski. Vietnam oma ilus ja seiklustega ootas ja tuli edasi minna. Surfata reisi jooksul rohkem ei saanud, no ja ega ei otsinudki. Seda asendas paaripäevane motikatrip mägedes, külades, kohviistandustes, metsades; paar päeva inimtühjal rannal Jungle Beach Resortis (aitäh Lonely Planetile jällegi), mis oli ikka väga väga lahe hipi koht ja soovitan kõikidele, kes ei taha olla suures hotellis vaid eelistavad veidi ekstreemsemaid aga samas iseloomuga kohti ning kõige lõpuks Hoi An. Kuna aega oli vähe, siis Vietnamis "poole pealt" ülespoole ei jõudnudki ja nii mõnigi pärl jäi nägemata. Vist. Aga no ju jõuab tagasi ka minna, kui muud maailma ägedad kohad on tehtud-nähtud.

No ja peagi läheb meil ka siin meri soojaks ja saab jälle asjad "lakast alla" tuua ning kohaliku hooaja avada. Linnud ju juba laulavad ja kell 5 õhtul on ikka veel valge. Enne veel- stay tuned- on oodata uusi ja põnevaid surfireportaaze meie tiimiliikmete poolt.

Publish Post

Mann (talvel vist veidi laisk blogikirjutaja)

Vana hea Dahab

Selle sügise-talve reisiplaane tehes oli üks asi kindel - Egiptusesse enam ei lähe! Aga kui oli saabunud aasta 2012 ja meil ei olnud ikka pileteid kuskile soojemasse ja valgemasse paika, hakkasin muutuma närviliseks. Nojah, ja nii see siis juhtusgi, et me otsustasime minna jällegi Dahabi.

Dahabis majutasime end Dahab Holidays abiga 2 magamistoaga korteisse ja surfivarustuse rentisime Club Vassist. Igatahes on jaanuaris Dahabis olla väga mõnus, turiste on vähe ja ilm on nagu Eestis suvel. Ja tuult jätkus kahe nädala jooksul piisavalt.

Meie kodumajake Dahabis.

Esimese nädala esimese poole nautisime surfiklubis privaattunde, sest muid kundesid ei olnud. Teiseks nädalaks tuli kohale 5 kodanikku Inglismaalt, kellega pidime oma surfiõpetajaid jagama. Aga britid oma huumorimeelega on lihtsalt võrratud!

Vasakult: Liz, Bob ja Steve. Bob ütles oma vanuseks "nearly ninety".

Kes teab, kas mängus oli kübeke briti huumorit, aga igatahes RESPECT!

Surfikooli eesmärgiks oli jälle jibe. Teoorias olen ma nüüd igatahes tugev, praktikas jätkuvalt pooletoobine. Aga ootan juba suve, et hakata jälle harjutama.

Jibe katsetus. No peaaegu jäin püsti...

Tundub, et surfipisikuga on nakatumas ka järgmine põlvkond. Naaberklubist saime proovida beebi-purje, mis suurt Viper lauda edasi küll ei viinud aga esimeseks korraks oli hea küll. Nüüd oleks vaja koju ka sellist 0,8-1,2 ruutmeetrist purjekest...

Enam ma sellist lubadust, et me Dahabi ei lähe, igatahes ei anna. Vot just läheme!

Evelin

EL GOUNA

November kohe on selline aeg, kui tahaks kuhugi tuulutama, et energiat saada. Kasvõi korraks. Ja kuidagi on tööga ka nii iga aasta, et ainus või sobivaim aeg minna on just novembris. Natuke päikest enne talve ja lume tulekut, kui tagasi tulles saab juba varsti valget metsa, suusatamist ja lauatamist nautida. Vaatamata isegi sellele, et tublid surfarid surfavad see aasta veel Eestiski praegu. Kahjuks ma ei kuulu aga nende vaprate hüljeste hulka.

Pooljuhuslikuks valikuks mõni nädal enne reisi sai sellel aasta El Gouna Egiptuses. Reis sai muidugi planeeritud enne Kairo nüüdseid rahutusi, aga ega need rahutused kuidagi äärealasid õnneks hetkel veel ei puuduta ka. Eriti El Gounat, mis on ju kinnine linnake.

Enne reisi olin suht veendunud, et seekord domineerib puhkust lohesurf ja mis minul ka muud üle jääb, kui ise kite algajate kursuse kasuks otsustada. Mida päev lähemale reisile, seda rohkem see mõte mulle tegelikult meeldima hakkaski. Mina, kes ma olin koguaeg ja kõigile rääkinud, et minule lohesurf ei meeldi, eksju. Mina ei viitsi neid nööre, vabandust liine, arutada või kellelgi kõrvu maha sõita.

Kuna osa seltskonnast sõidab kite'i, siis alati on mingi teema, et kuhu sõita, et kõigil (loe: purjelaud vs lohe) hea ja mõnus oleks ja mitmetes kohtades pole ka purjelaua renti.

Netist ei suutnud ma ka väga ühtegi linki leida, et El Gounas purjelaudu renditaks ja kas seal üldse sõita saab, kuna vesi on kaldal pikalt madal. Et tuleb siis siiski hakata vähemalt reisidel hoopis lohet õppima ja seda ka nautima. Kuidagi imeläbi hakkasin seda enda juttu ise ka rõõmsalt ja optimistlikult uskuma. Kite varustusest on ka puudu ainult lohe-konks Dakine universaalsele trapetsile, nii odavalt pole ühegi spordialaga algust tehtud...

Pimedas kohale jõudes puhus laupäeval 19.novembril u 20m/s! Lastel lõbu laialt koguaeg oma nokakaid taga ajades tuule käes. Õhus oli sumu lendavast liivast ja tolmust. Ilm oli tavapärasest külmem (olles 7ndat korda Egiptuses:), õhtul ca 17-18 C ainult - kõik kaasasolevad soojad riided (ehk siis 1 kampsun ja 1 dressikas) said selga topitud. Plätudega oli külm, paraku minu ainsad jalanõud reisil!

Ja järgmine päev merele! Hommikul oli lohetajate vahetus ja me chillisime lastega basseinis, ja sain endale surfikoha üles otsida, et kas kuskilt siis saab rentida varustust pealelõunal või pean kohe lohe kallale asuma.



Jaaa, üks purjelaua rendikoht on tõesti selles loheparadiisis olemas (www.dragonproject.net)- pisike laenutus Mövenpicki rannas El Sayadin resto juures sukeldumisklubi kõrval. Firma, mille põhitegevus on suviti Montenegros, mis pidavat ka imeline koht olema.

Reklaamis seisis seina peal, et kasutada on 20 purje ja lauda. Purjesid tundus küll vähem, aga ma võin eksida. Õnneks olid minu lemmikud Fanaticud saadaval. Klubis keskmiselt 5-8 klienti nädalas, vähemalt selle nädala näitel.

Lõunast kella 14st sain siis lõpuks ometi merele 4,7m2 purjega. Tuul oli vaibunud :). See tähendab, et 4,7 m2 oli vägagi paras võrreldes eelmise päeva tormiga.

Sattusin merele koos surfiklubi juhi ja ühe poola tüdrukuga, kes sõitis imehästi. Ei saanud hästi järgi temale... Igasuguste suurte kalade kartuses plaanisin küll laguunis (u 400-500m ala vööni veega) sõita, aga kohe agiteeriti sõitma kaugustesse "sunken island" juurde, mitmed kilomeetrid eemal.

Selleks tuli kodulaguunist välja sõita üle koralli, läbida u 300-500m lainetega ala (sügav tume-tume-tume-tume sinine ala, kus koguaeg tundub, et mingi kala ujub su kõrval). Lisaks on see kahe koralli vaheline sügav ala igasuguste paatide transfeeri koht... Kuna ma aga üksi maha jääda ei tahtnud kiirematest kolleegidest, tegin vist isiklikke kiiruserekordeid nendes 1-1,5m lainetes, mis olid õnneks hästi ühtlased.

Ja siis peale sügavust ja väikest hirmu tulid risti vastu korallid ja suur madalik, mida kutsutakse "sunken islandiks" - ja algaski PARADIIS umbes 3-4 km2 ala vööni helesinise veega, kus harjutas ca 50-60 lohet ja mõni äraeksinud purjelaudur.

Täiesti super. Ühtlane tuul, mega ilus vesi...päike... päike... soe. Suu koguaeg naerul. Ma olin täiesti sillas seal ja igasugused haid ununesid - isegi, kui kallas oli ligi 2-3km kaugusel ja varustus oli kohati selline lagunemisohtu. Õnneks oli seal ka rescue kohapeal paadiga. Seal saigi siis kuni päikseloojanguni sõidetud pea iga päev.

Kokkuvõttes on ikka iga reis kahju, et ma umbes 10-aastasena pidin põnevusega kõik need LÕUAD 1, LÕUAD 2 jne filmid ära vaatama ja lapsena isegi Eestis haisid kartsin.

Järgnesid "rasked" 2 päeva merel suure tuulega. Esmaspäeval ei sõitnud ma laguunist välja, sest 3,7m2 puri oli nii üle-üle, kui veel olla saab. Võtsin 83L veivika, et mitte lennata koguaeg ja harjutasin jibe'i. Kaldal oli aga paraku jubbbbe pagiline tuul ja ma ei raatsinud võõrast masti või laudu lõhkuda, kuna ise saamatuna endiselt jibe'iga toime ei tule.

Teisipäev-kolmapäev oli tuul ainult lõunani, mille üle ma olin ülitänulik, sest vastasel juhul poleks seda puhkust enam "perepuhkuseks" nimetada saanud. Käed olid ka villis ja aukus juba ja miljon lihast valutas.

Neljapäev-reede puhus ka pealelõunal ehk siis, kui minu surfivahetus algas lapse kõrvalt, seega lisandus 2 super päeva veel.

Reedel võtsin täitsa viimast. Viimased 30 minutit sõitsin kaldal pimedas:), no ei raatsinud lõpetada, kuigi sai 3h merel oldud juba. Kõige vapramad käisid veel laupäeval ka lohetamas ja kell 14 sõitsime tagasi lennujaama, märjad kalipsod kotis.



Täiesti mega oli. Ilma igasuguste ootusteta reis kujunes nii super-mõnusaks. Üks minu siiani lemmikuid surfikohti. Patareid on laetud kohe pikaks ajaks ja loodan, et lumi tuleb ka varsti:). Kahjuks ei jätkunud traditsioon, et tagasi lennates on lumi maas, nagu mitmed-mitmed aastad on novembris olnud nüüd.



Ja mis sellest lohesurfist siis sai? See täpp seal kõige alumisel pildil kvalifitseerub äkki kuidagi teemasse "Kirke ja lohesurf, vol 1":):



Kui jätta kõrvale kahe m2 õppelohe, mille ma 2 korda kätte võtsin ja talitsetud hästi ei saanud, siis ma jäin endiselt purjelauale truuks. Seekord. :). Kuidagi ei raatsinud nii perfektsetes tuuleoludes aega vees lohisemisele kulutada. Aga mõte läks idanema, plaanin lumelaualt tolmu pühkida ja seda loheasja natuke talvel proovida:).

ja Mann Mann Mann, palun kirjuta oma Vietnami-Bali reisist, see oli alles tõeline reisielamus!

Tänud vahvatele reisikaaslastele:).

Progress...

... ehk TeamSugar liikmed Kirke ja Evelini esindusena olid eile Püünsis merel ligi poolteist tundi. Jeee! Midagi ei läinud katki ka.

Ja esimest korda surfikarjääri jooksul olin mina oktoobris vees ja väga mõnus oli.

4,2 ICE, 83L fanatic freewave ja kõik klappis. Pagid ka ülearu ei häirinud, pigem lõbus. Vahepeal tuuleaukudes paar korda uppusin ja 1 väike katapult, muidu kõik bueno.

Väga super päev! Loodan, et plaanitud viimasest surfipäevast tegelt ei saanud viimane...

Vajan abi :)

Reede õhtune Püünsi surf tõestas jällegi seda, et mul on hädasti targema(te) õpetust vaja. Õpetust, kuidas varustust rigada. Kohe piinlik on kirjutada, kuidas valesti rigatud purje tõttu lõppes hea surfipäev jälle 45 minutiga.

Ühesõnaga käis sõites jälle naljakas plaks (nagu ka eelmisel korral Püünsis, kui mul vario-topp katki läks umbes-täpselt 45ndal minutil).

Ei suutnud ma imestada, et mis siis seekord katki läks - 5,3 NS ICE (ilma vario-topita), puri JÄLLE kergelt käkras.... et kas mast läks katki või mastijalg... arusaamatu. Ja jälle kurvalt kaldale minek. Kahju.

No ja kaldal selgus üllatusena, et kõik on terve... Absoluutselt kõik asjad. Kontrollisin imestunult u 3 x... Tõenäoliselt suutsin ma siis oma purje rigada nii, et 400cm mast ei olnud lihtsalt keskelt korralikult kinni ühendatud ja siis merel lõi plaksuga masti paika ehk kinni. Hea, et mast terveks jäi... Rigades oli ka kuidagi naljakas see puri, peale ei jaksanud ka tõmmata, kuigi mast on korralik ja reeglina käib see kergelt. Et kuidas ma seda siis ei märganud. Ja kuidas ma sellega üldse sõita sain... Enely vaatas ka purje kahtlustava pilguga, et see on kuidagi imelik, et kutsu mõni mees appi... Ei kutsunud :). Oli ju niiiiiiiiiii kiire merele....

Ühesõnaga hea õppetund, aga vähemalt jäi kõik terveks seekord.

Muidu oli päris hea päev. Sain siiski u 10 otsa 83L veivikaga sõita - pagiline oli, aga sain soovitud suunas sõidetud ja enda mõistes enam-vähem normaalse kiirusega, mis on juba tulemus. Tuuli oli 8-14 m/s. Tundub, et väikesest veivikast, mida ma augustis maha tahtsin müüa, on sügispäevil selgelt nr 1 sõber saanud, sest oma suure 115se vahetasin jälle välja peale 2 otsa... Võimatu oli sellega sõita.

Ja kui olin riidesse saanud ja asjad pakitud, nägin Annelid, kes ütles, et tema surfipäevad kestavad reeglina 3-5h.... RESPECT! Pean tõesti eeskuju võtma tublimatelt:). Mul on vastu panna 45 minutit ja sooja sauna igatsus :D.

ikka Katiast, kellest siis muust

Jõudsin siis napilt enne Katia itta Venemaa poole edasi põrutamist ka merele, st alles neljapäeva pealelõunal. Esimesed kaks päeva ehk teisipäeva õhtul ja kolmapäeval tundus see Katia minu jaoks liiga suur väljakutse. Nagu ikka sugar-tiimile kohaselt:). Tagantjärgi küll tundus, et oleks võinud ikka proovida, sest tegelikult oleme me ju päris vaprad, eks...:).

Neljapäeval võtsime siis Eveliniga ennast lõpuks kokku ja läksime Püünsisse. Tuule kiiruse kohta täpsed andmed puuduvad, Tallinn Madal mõõtja näitas 16-20m/s, kesklinna mõõtjad aga 6-11m/s kanti. Kindlasti oli julgelt üle 10/s...

Ja oh sa jommmmmel neid pagisid. Sügis on tõesti käes. Mulle meenuvad 2 viimast sügist, kui ma olen septembri teises pooles rohkem lennanud, uppunud ja kukkunud kui surfanud ja igakord mõelnud, et kas ma kunagi algaja staatusest väljun ka või mitte....

Aga neljapäevast. Kuna tuul ei tundunud alguses nii tugev, siis oli mul mõistust (st ei olnud mõistust) proovida enda suurt 115L lauda 4,2m2 purjega.... Tegu oligi jälle lendamisega stiilis "laud, mis sõidab omapäi". Ja mina by the way seisan seal peal suht nõutult ja lauda taltsutatud ei saa ega saa, kui ma just kohe kiirelt 20-30kg juurde ei võta või 200% julgemaks ja osavamaks ei muutu. Kahest pöörasest jutist (pigem pagides ja chopis hüplemisest) piisas ja siis vahetasin eelmisel sügisel soetatud 83L veivika Fanatic freewave vastu... Ohh see oli juba märksa mõnusam... Täitsa hea kohe ja allus suurepäraselt juhtimisele.

Kusjuures sain esimest korda see suvi, ja kokku vist alles kolmandat korda, veivikaga sõita. Ja seekord täitsa edukalt. Järjekindlalt panin selle terve suve ringi tuuritades auto katusele..., et äkki seekord on sinu kord ja ei pea garaazhis nukrutsema, aga mitte...:). Lõpuks tal vedas ja sai ka selle suve ristsed kätte.

Tundub, et ta suurest ootusest pingutas ka hirmsasti, sest esimest korda sain ma väga hästi veivikaga sõidetud. Suvel enne jaanipäeva Topu 18m/s tuulega ma ainult pusisin (Marikai 90L Fanatic Goya vist oli) - nii kui tagumise jala aasa sain, nii keeras laud vastu tuult ja oligi kiirusega finito ja nii 10x järjest. Jalakesed ei olnud vist piisavalt kiired. Ja Andrus muudkui noris, et mul nina ka püsti...:).

Aga seekord õnnestus. Nina (vabandust: laua vöör) oli tõenäoliselt ikka püsti, aga sõitsin ilusti aasades!!!! Jeeee!

Umbes 6-7 otsa sain siis Püünsis sõidetud, kui naljaka paugu või plaksuga lendas 4,2 m/s ICE'ilt sõidu pealt vario-top pealt ära... Puri andis Katiale alla:). Päris tükk tegu oli, et merelt välja saada madalamasse selle käkras sirge mastiga purjega. Mast oli otsast vist mingi 40-50cm väljas.

Õnneks on meil olemas Oleg, kes purje kohe samal pealelõunal 10 minutiga osavalt ära parandas - AITÄHHHHHH, Oleg!!!! Purjel uus topikene peal ja sõiduvalmis.

Ühesõnaga, sain ma esimest korda sügistormidega sõbraks. Peamiselt tänu oma uuele väiksele freewave sõbrale:), kes oli seekord niiiii püüdlik. Super-mõnus oli vette minna selle väikse set'iga:). Minu jaoks täitsa uus "ma pole enam algaja" tase :).

Ootan juba järgmisi tormikesi:). hasta la vista!

"Topu maratonid"

Ma siin loen ja vaatan ja imetlen oma tiimikaaslaste sitkust ja jõudu Aegna maratoni läbimisel. Kuna mulle tuli reede õhtul külla MUGAVUS kellega me aru pidasime ja kes minust võitu sai, siis otsustasin suurte kõhkluste ja kahtlustega siiski Aegna maratno vahele jätta ja jääda Topule, kus ma vahelduva eduga juba eelmisest esmaspäevast viibin. Mingi imelik lugu on selle Topuga- niipea kui kohale jõuad, enam ära minna ei taha ega saa ega suuda ega viitsi ega midagist. Lihtsalt oleks ja kulgeks siin ja kui veel tuul puhub ja päike paistab ja prognoosi nagu oleks, siis seda enam. Nii juhtuski reede õhtul, et ma jäin hoopistükkis Topule.

Laupäeva hommikul hakkasidki kaseladvad vaikselt loogu tõmbama ja tuli minna. Merele. Ma kusjuures vist käisin viimati siit merel jaanipäeva paiku- vahepeal on pikalt rahulik ja vaikne olnud ja muru on rahulikult merre saanud kasvada. Oligi täitsa huvitav katsumus- purje panin 6.2 ning see oli igati sobilik rohimise relv. Triibud said päris mururohked, aga see ei seganud. Kihutada sai kohe pööraselt palju ja võttis vahepeal päris õnnetundest kiljuma. Väikeste pauside ajal piilusin mobiiltelefoni et vaadata uudiseid Aegna maratoni kohta ning mis puudutas tuult ja suunda ja asja, siis sõitmise mõttes oli Topule jäämine õige mõte. Kokku rohisime vast 2-3 tundi aga palju jäi veel rohida ja kobisime veest välja.

Tänaseks olin Topule üksinda jäänud ja kell 12 vaatasin hommikukohvi juues ilmateadet ning oooooooo- näitas 10 ms ja tundus et ka puuladvad liikusid õige usinasti. Vupsti mereäärde. Iga kord kui ma siin Topul merele lähen, mõtlen ma, et külllll on ikka mugav see lugu siin kui puri on rigatud ja ainuke mure on kiiruga kalipso selga saada ning võibki minna.

Tingimused olid fantastilised. tuul puhus otse randa, päike paistis, pisike jänes oli peal ning meri sillerdas. Ainuke lugu oli selles, et ühtegi teist surfarit polnud kusagil suunas näha- ilmselt on puhkuste aeg läbi saamas ja keset esmaspäeva liiga paljud siiakanti ei tule. Aga mina olin ja läksin. Sättisin aga oma lillelise trapetsi vööle, 6.2 puri vinna ja 123 l Hawk vette ning kihutamine võis alata. Peab märkima, et vesi on Topul siiani ca 23-25 kraadi vahel, nii et vees olemine on lihtsalt puhas rõõm.

Triibutasin end täpiks vasakule ja paremale. Rohkem ikka vasakule sinna Puise poole ja ma arvan,et ma olen kunagi oma elus veel nii täpp ja nii kiire täpp olnud, kui täna. Kusjuures tundus kohati, et laupäevane rohimine oli täitsa efektiivne- minu arvates oli muru oluliselt vähem, mida igas otsas uime tagant ära kiskuda ning kiirused olid minu jaoks ikka juba astronoomilised.

Mõlgutasin seal kihutades oma mõtteid ja sättisin jalgu ja asendit, et seda va oma peamist probleemi- vöör liiga üleval- timmida kui tekkis mõte proovida üle pika aja st sel aastal esimest korda oma istetrapetsit, mis mul seniajani alles on. Läksingi kaldale ja vahetasin trapetsi (tavaliselt käiakse küll purjeid vahetamas) ning võrdlusmõõtmine võiski alata. Ja sama kiiresti ka lõppeda. Kohe täitsa teistmoodi oli ja koguaeg tundus, et ma kuidagi moodi ei oska oma kehaasendit sedasi sättida, et raskus jalgades ei oleks. Ja nii ma tõdesingi, et mulle ikkagi sobib hetkel see ilus ja lilleline ese rohkem. Aga oma esimest ja ainukest istetrapetsit hoian ikka alles. Vahel on vaja lihtsalt mingeid asju proovida, et siis uuesti selgusele jõuda ja tõdeda, et tehtud valikud on õiged. Kokku täpitasin 3 h ja jätkan homme. Muru on siis ka veel vähem ja Kirke lubas ka seltsi tulla.

Fotol on minu tänane arsenal: lilleline Dakine vöötrapets, kollanekiiver, tavaline must istetrapets, kollane 6.2 NS (täpsemaid andmeid ei tea) ning valgekirju 123 l Fanatic Hawk. Tagaplaanil tänane fännklubi: kadakad, Topu puhkemaja ja loogus kased-kuused-männid.

Mann

Aegna maraton

Minu jaoks aasta kõige ägedam surfivõistlus ongi selleks korraks läbi. Tuuleolud olid päris segased ja kõik algas juba suure õnneloosiga, et millist varustust valida. Alternatiiviks olid Jarno käest laenatud enda omast oluliselt suurem slallikas (140L) või siis surf-house'i Viper (kõvasti üle 200L:). Viimase kasuks otsustamisel saigi määravaks svert, mille liigutamiseks pidi küll hiljem purje vette viskama, kuna olin kas Pirtal või kuskil Aegnani tee peal vetikaid ja rohtu vahele täis sõitnud... Lauavalik osutus siiski õigeks, sest slallikaga oleks ma vist sarnaselt mitmetele Aegna all katkestanud.



Aegnani minek oli suure palgiga väga lihtne ja jõudsin sinna isegi esimese poole seas, aga sellega maratoni lihtsus piirduski:). Vaatamata sverdile sain ma kõrgust imevähe võtta ja umbes tunni jagu sikk-sakitamist, aga olin endiselt Püünsi surfikoha linnapoolses otsas:(. Kuulimuna ei paistnud ega paistunud, uskumatu. Siis algas ka hetk, kus ma hakkasin kallast selle pilguga hindama, et kus oleks hea pooleli jätta, kui enam üldse-üldse ei jõua. Kella 15 ajal tuli meelde, et hommikul polnud erilist söögiisu ja kõht oli hirrrrrrmus tühi:). Vesistasin neid müslibatoone, mille Evelin endale poomi külge teipis. Teinekord tuleb ikka üks jook kaasa sebida. Ma olin nii kindel, et mul läheb seda jala-aasa, kuhu oleks saanud ilusti joogi pista, hoopis sõitmiseks vaja:).

Kuna aga kuni Miidurannani oli hirmus kivine, siis otsustasin kuulimunani vastu pidada, milleni jõudmiseks kulus Pirtalt algusest arvates natuke üle nelja tunni. Vahepeal oli ka tuuliseks läinud, kõik formulad mööda kihutanud ja algas sahkerdamine svert sisse - svert välja - svert sisse ... svert välja. Kuna see svert käis nii raskelt, siis ma mingi hetk vahepeal loobusin. 6,2m2 puri ei tõmmanud seda 250L hästi glissi ka, kui siis ainult korraks pagide ajal.

Talvine vähene trenn hakkas ka tunda andma, et ikka rõhutada ausalt seda, et viga ei olnud kindlasti varustuses... :). Isegi tagantjärgi - poleks ma midagi teisiti otsustanud varustuse osas. 7,0m2 purjega oleks ehk paremini kõrgust ja glissi saanud, aga see oleks võinud liiga raske või pagidega üle olla, et 5h vastu pidada.

Kuskil natuke enne kuulimuna keeras tuul ja elu läks korraks natuke jälle lihtsamaks. Kuna ma väsimusest juba natuke kartsin pikalt mere poole sõita, tuli see kalda poole hoidmine see hetk minule kasuks, sest mõned kaassõitjad sõitsid peale tuule keeramist liiga palju Naissaare poole tagasi ja jäid üks hetk äkki pikalt maha...

Kuna näpud olid niiiiii valusad sõitsin Kuulimunalt otse Pirita randa ja siis mõne hetke mõtisklesin ja puhkasin seal madalas, et kas jätkub sikk-sakk muulini või jalutan tagasi. Liiga vähe oli jäänud, et alla anda, seega mere suunas tagasi ja lõpuni. Lõpp läks kergelt :).



Kokkuvõttes väga mõnus üritus ja vähemalt korra on see pikk distants nüüd läbitud.

Peale võistlust mõtlesime ennast premeerida Velvet restoranis hea pastaga, mida pidi aga üle tunni aja ootama. Õnneks ei olnud film surfikuuris veel alanud ja sai seda ja bändi ka veel nautida.

Minu jaoks oli raske, aga siiski väga äge kogemus - järgmise aastani!!!

Surfilaager 2011

Minu jaoks algas surfilaager juba esmaspäeval kell 12 Tantsuakadeemias sest esmakordselt Surfilaagris kavas olnud “Tantsud Surfariga” showl olin just mina see kes meie tiimi eest pidi kastanid tulest välja tooma. Minu tantsuõpetajal oli raske ülesanne sest tantsima tuli paari päevaga õpetada surfar, kellel mitte mingit kokkupuudet tantsuga varem ei olnud v.a. tantsutuurid ööklubides. Aga minu õpetaja on professionaal, kes paneb isegi karud tantsima.

Kui enamik meie tiimist läks Surfilaagrisse kolmapäeval siis mina otsustasin minna alles neljapäeval. Kohale jõudes andsid tiimikaaslased kohe ülevaate eelmisest päevast ja ööst. Meie laager asus kohe tee ääres  ja osa tiimist magas vagunelamus. Öö ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt sest paljud laagrilised ei osanud vägijookidega ümber käia ja nii nad olidki siis terve öö ringi tuigerdanud, kukkudes kord autode peale, mis signad üürgama panid ja siis jälle jubeda mürtsuga vagunelamu otsa. Lisaks pidi Kirke neljapäeva hommikul oma väikesele tütrele selgitama erinevate uute sõnade tähendusi, mida Mia öösel kuulnud oli.

Neljapäeva õhtu möödus mõnusalt ning kui öösel vihma hakkas sadama, läksime magama. Kuigi me rummi ja colaga ei koonerdanud, ei olnud ka suurtele jõupingutustele vaatamata võimalik magama jääda sest meist umbes 10 meetri kaugusel oli ühel autol muss põhja keeratud ja AC/DC üürgas hommikuni. Lisaks sadas öö labi paduvihma ja iga natukese aja tagant oli tunne, et kohe-kohe hakkab telk läbi laskma. Igal juhul olin mina reede hommikuks magamata ja püha viha täis ja tuiskasin mõõda laagrit ringi ning kõik kes ette jäid said sõimata, kaasa arvatud turvad. Hiljem Tiina J. lohutas meid, et teil vedas et AC/DC mängis sest neil oli öö läbi techno. Üks kaaslane meie telklaagrist otsustas aga Negativus festivalilt minna Positivus festivalile.

Reede lõunaks tuli aga päike välja, tuju läks paremaks ja otsustasime kogu tiimiga surfama minna. Tuult oli kiduravõitu ning kuidagi sain laua kergelt glisseerima, kui lendasin räige kataka. Täiesti uskumatu, et keset sügavat merd on umbes täiskasvanud inimese suurune kivi, mis siis minu teekonna peatas. Õnneks möödus vahejuhtum suuremate vigastusteta, kui mõned sinikad välja arvata. Kuna minul oli õhtul ees väga vastutusrikas esinemine tantsuvõistlusel, otsustasin seekord elu ja tervisega rohkem mitte riskida ja läksin kaldale. Järgmine päev suutis sama kivi üles leida ka Kirke, kes Papa uhiuue demo lauaga sinna otsa kihutas ja uimele natuke haiget tegi.

Õhtu saabudes, saabus ka esinemispalavik. Lavale läksime viienda paarina ning vaatamata mõnedele eksimustele tuli tants hästi välja, minu arvates. Kõik tantsud ja tantsijad olid väga ägedad ja suurima aplausi ja võitja tiitli osaliseks sai Kent koos oma tantsupartneriga.

Hiljem jätkus pidu nii pealaval kui ka rannas ja eelmistest öödest õppust võttes, saabusime tiimi telklaagrisse alles siis kui valge oli juba väljas.

Laupäev mõõdus rannas chillides ja pärast lõunat elasime kaasa Kadrile, kes osales oma elu esimesel surfivõistlusel. 

Vaatamata meie pingsale kaasaelamisele Kadri võidukarikat seekord koju ei tahtnud tuua. Jääb järgmiseks korraks. Õhtul toimus pealaval kõikide võistluste ja muude ürituste autasustamine ja sponsorite ning koostööpartnerite tänamine. Ka meie tiimi peeti meeles aukirjaga mis nüüdsest ehib meie staabi seina, Topu paadikuuris.

 Laupäeva õhtu ja öö mõõdus jälle rannas chillides ning märkamatult oligi käes pühapäev. Laagri esimeste päevade negatiivsed emotsioonid olid asendunud suure kuhja positiivsete emotsioonidega ning kindlasti on Team Sugar esindatud ka järgmisel aastal Surfilaagris. Siinkohal on mul hea võimalus tänada Märti, kes mind tantsima õpetas ja maailma parimaid tiimikaaslaseid positiivete emotsioonide eest. Kohtumiseni Aegna Maratonil!


Fotod on Liis Härmsoni tehtud.